Kui ma pärast pikka komandeeringut koju tagasi jõudsin, ütles tütar mulle lause, millest mul veri tarretus: „Isa, vii mind lastekodusse”. Siis ei teadnud ma veel, mis selle palve taga peitub…

Mu tütar ütles ootamatult: „Isa, vii mind lastekodusse”. Alguses arvasin, et ta teeb nalja… kuni mõistsin, miks ta seda ütles.

Saabusin hilja öösel komandeeringult koju. Ma igatsesin nii väga kodu, naise ja eriti oma tütre järele. Kui ma korterisse astusin, jooksis ta kohe minu poole.

Sõime kogu perega õhtust. Kõik oli rahulik ja vaikne — tõeline kodune õhtu.

Tunni aja pärast ütles naine, et läheb korraks sõbranna juurde. Me jäime tütrega kahekesi.

Ta istus minu vastas, urgitsedes kahvliga makarone, ja ütles äkki tasa:

— Isa, vii mind lastekodusse.

Ma ei saanud kohe aru, mida ma kuulsin.

— Mis? — küsisin uuesti, naeratades. — Sa teed nalja? Kas ema tegi sulle haiget?

Ta raputas pead.

— Ei.

Ma kortsutasin kulmu:

— Miks sa siis lastekodusse tahad, päikesekiir?

Tütar tõstis pilgu. Ei mingit lapse mänglevat toonust — ainult kummaline, tema vanuse kohta tõsine keskendumus.

Ja siis tema vastus… see jahmatas mind läbi luu ja närvi.

— Sest mu õde on seal.

Jäin kangestunult paigale.

— Milline õde? Sul pole õde.

— On küll, isa. Ma kuulsin, kuidas ema telefonis ütles, et ta andis oma tütre lastekodusse, et teda meie eest varjata. Ta on seal üksinda. Ma tahan ka temaga olla.

Tundsin, justkui jääkülm laine oleks minust üle käinud. Süda pulbitses meelekohtades. Ma ei teadnud, mida öelda, kuidas hingata, kuidas üldse reageerida.

Ma lihtsalt vaatasin oma tütart, püüdes tema sõnu mõista.

Kui naine tagasi tuli, kohtasin teda ukse juures.

— Me peame rääkima, — ütlesin ma kõhedal häälel.

Ta võttis jope seljast, vaatas mulle otsa — ja sai minu näost kõigest aru.

— Sa… tead kõike?

Noogutasin. Ta istus, vaikis kaua, siis hakkas nutma.

— Jah, see on tõsi, — pomises ta. — Enne sinu kohtamist… mul oli tütar. Olin kahekümnene. Lapse isa lahkus, vanemad pöörasid selja. Jäin üksi. Ilma rahata, ilma abita. Olin sunnitud ta lastekodusse andma — et ta ei oleks näljas. Arvasin, et hiljem toon ta tagasi… aga elu keeras teisiti. Ma kohtasin sind ja kõik muutus… aga süütunne ei kadunud kuhugi.

Olin vait. Kõik pöördus minu sees. Minu ees seisis naine, keda ma armastan, minu pere… ja äkitselt oli meie vahel justkui kuristik.

Mõne minuti pärast ütlesin vaikselt:

— Me leiame ta üles.

Naine vaatas mulle otsa — uskumatult.

— Tõesti?

— Muidugi. Kui su tütar on elus — siis on meil kõigil veel võimalus kõik parandada.