Kui ma olin 12-aastane, lahkus ema minu elust igaveseks. Ma arvasin, et temaga juhtus midagi. Kuid aastaid hiljem rääkis vanaema tõde… see oli hoopis teistsugune, kui ma ootasin…

Mu ema kadus, kui ma olin 12-aastane. Politsei ei suutnud teda leida ning isa ei valanud ainsatki pisarat. Ta ütles vaid, et ema läks ära ja teda ei nähtud enam. Peagi lahkus isa ootamatult teise riiki, öeldes, et tegu on tööga. Mulle sai uueks koduks vanaema — tema ema.

Aastad möödusid. Vanaema vananes ja nõrgenes. Eelmisel nädalal külastasin teda haiglas. Ta oli juba väga nõrk. Kui ma tema voodile lähenesin, hakkas ta nutma, palus mul istuda ja sosistas:
— On aeg sulle tõde rääkida.

Ma tardusin. Ta võttis mu käe ja ütles:
— Sinu ema ei hukkunud ega kadunud. Ta lahkus ise.

Ma ei saanud aru. Kuidas — ise?
Vanaema hingas raskelt:
— Tal oli keegi minevikust. Tema kooliaegne armastus. Ta tuli tagasi ema ellu ajal, kui nende suhte isaga oli juba raske ning nad tihti tülitsesid… Ta kahtles pidevalt ja hing piinles. Ühel ööl lahkus ta lihtsalt temaga.

Ma olin kaua vait. Mul ei mahtunud see pähe.
— Aga isa? Kas ta teadis?
— Jah. Aga ta ei rääkinud kellelegi. Ta armastas teda nii väga, et ei suutnud faktiga leppida. Kõik need aastad lootis ta, et leiab ema ja saab oma peresse tagasi. Sellepärast lahkuski. Ta ei jätnud sind maha, ta läks tema järele. Aga ta ei suutnud naasta koos temaga.

Tundsin, kuidas minu sees segunes kõik: solvang, viha, kuid samas ka kergendus. Kogu lapsepõlve arvasin, et emaga juhtus midagi kohutavat. Aga tegelikult oli tema teinud oma valiku. Mitte kõige ilusama, mitte kõige õigema, kuid inimliku.

Küsisin:
— Miks sa vaikisid?
— Ma ei tahtnud, et sa vihkaksid oma ema või isa. Loodetavasti räägivad nad ise sinule kunagi tõtt.

Õhtul istusin pikalt akna all. Emasõnad, tema naeratus, tema hääl kerkivad taas ja taas mu vaimusilma ette. Ja nüüd lisandus veel üks pilt — naine, kes otsustab lahkuda, kuna süda kutsub teda teise kohta.

Vanaema suri mõne päeva pärast. Matustel hoidsin käes tema fotot ja tundsin, et olen selle tõega nüüd üksinda.

Mõnikord mõtlen emale. Kas ta on elus? Kas ta on õnnelik? Kas ta mõtleb minu peale? Ja siis mõtlen oma isale. Kui palju aastaid veetis ta otsides, kui palju öid oodates, et teda taas näha?

Ja teate, mul pole viha ega raevu. On ainult tühjus ja vaikne igatsus. Ma mõistsin: mõnikord lahkuvad inimesed mitte sellepärast, et nad meid ei armasta. Vaid sellepärast, et nad nii väga soovivad olla armastatud, et on valmis jätma kõik seljataha.

Nüüd küsin endalt ja teilt:
Aga mida teeksite teie minu isa asemel — kas suudaksite andestada reetmise ja edasi elada või otsiksite ka kogu oma elu seda, keda armastasite üle kõige?