“Kui kogu maailm pöördub sinu vastu ja ei usu sinusse, jäävad sinu kõrvale ainult kõige ustavamad ja omakasupüüdmatumad sõbrad”

See õhtu oli eriti külm. Vihm sadas lakkamatult hallist taevast, muutes linna tänavad tänavalaternate valguses märjaks läikeks. Ühes pimedas kõrvaltänavas, kõnnitee serval, istus mees, kellel oli tihe habe ja väsinud silmad.

Tema kulunud mantel vaevu kaitses külma tuule eest ja õhukesed kindad ei suutnud varjata käte värisemist. Tema kõrval, jalgade juures, lebas vana seljakott – ainus asi, mis meenutas minevikku, mis oli ammu muutunud võõraks ja kaugeks.

Mehe poole lähenes aeglaselt koer – pruunikas, hallide laikudega koonul, nagu tema peremehelgi. Ta ei olnud kogu oma elu hulkuv koer; kunagi oli tal olnud kodu, soojust ja armastavad käed, mis silitasid tema selga. Kuid nüüd polnud neil kummalgi midagi peale teineteise ja pikkade, üksildaste ööde linna tänavatel.

Mees vaatas koerale otsa ja tema pilgus vilksatas kerge naeratus. Ta sosistas vaikselt: “Noh, sõber, kas veedame selle öö koos?” Koer, justkui teda mõistes, tuli aeglaselt lähemale ja istus tema ette.

Nende pilgud kohtusid ja sel hetkel tundus, et ei vihm ega külm pole enam olulised. Kõik, mis neil oli, oli see soojus, mida nad said teineteisele pakkuda.

Kunagi ammu elas mees hoopis teistsugust elu. Ta oli väikeettevõtte raamatupidaja, tal oli perekond, maja, täis rõõmu, kuid kõik muutus liiga kiiresti.

Kaotanud töö ja peagi ka naise, kes ei suutnud ebaõnnestumiste jadaga toime tulla, sattus ta tänavale, suutmata võlgadest välja rabeleda. Kõik sõbrad pöörasid talle selja, justkui oleks vaesusehirm nende südamed nakatanud.

Ainus, kes teda ei hüljanud, oli see koer, kelle ta oli kunagi leidnud tänavalt veel kutsikana. Nüüd oli ta mehe ainus tugi selles karmis maailmas.

Möödujad tormasid kiirustades mööda, märkamata neid kahte kadunud hinge, kes peitsid end vihma eest. Ainult üks inimene peatus ja heitis neile pilgu. Noor naine, pikk mantel seljas, peatus hetkeks ja võttis kotist kukli.

Ta pani selle ettevaatlikult mehe kõrvale ja too tänas vaikselt, tundes mitte ainult haletsust, vaid ka toetust – seda nähtamatut niiti, mis veel sidus teda maailmaga.

Öö oli pikk ja mees mõtles, et võib-olla muutub homme nende lugu siiski. Võib-olla leiab ta töö või ehk pakub keegi abi. Kuid südamepõhjas mõistis ta: kuni tal on see ustav sõber, kes teda külmadel öödel soojendab, on tal põhjus edasi võidelda.

Koer pani õrnalt pea tema põlvedele, justkui kinnitades tema mõtteid. Ja kuigi neil polnud ei katust pea kohal ega sooja voodit, leidsid nad oma kodu vaikse ustavuse läbi.