Kui isa lahkus, võttis kasuema mind lastekodust. Olen alati tänulik Jumalale, et minu elus ilmus teine ema

Kui ma olin väike, oli mul täiuslik ja õnnelik pere. Me olime kolmekesi: mina, ema ja isa. Aga elu kirjutab ettearvamatuid stsenaariume. Ema sattus haiglasse.

Peagi ei olnud teda enam siin maailmas. Ja isa hakkas jooma. Ta püüdis nii väga oma kurbusega toime tulla.
Külmik oli tihti tühi. Läksin kooli mustana ja näljane.

Lõpetasin õppimise ja suhete hoidmise teiste inimestega. Naabrid märkasid, et midagi on valesti. Nad teavitasid sotsiaaltöötajatest. Nad soovisid isa vanemlikud õigused ära võtta. Kuid isa suutis neid veenda, et seda mitte teha. Nad nõustusid, kuid ütlesid, et tulevad kuu aja pärast uuesti.

Pärast sotsiaaltöötajate külastust läks isa kohe ostma. Siis koristasime koos. Ta toibus ja alates sellest ajast ei joonud isa enam alkoholi.
Ühel päeval ütles isa, et ta peab mind tutvustama ühe naisega. Ma ei saanud aru – kas ta ei armasta enam meie ema? Ta ütles, et armastab teda. Aga nii on parem, sest siis ei tule enam sotsiaaltöötajad.

Nii kohtusin tädi Martaga.

Me külastasime teda ja mulle meeldis ta. Tal on poeg Frank, kes on minust kaks aastat noorem. Me sõbrunesime. Mäletan, et kui me tagasi tulime, ütlesin isale, et tädi Marta on ilus naine. Kuu aega hiljem elasime juba tema juures. Me hakkasime oma korterit välja üürima.

Elu hakkas paremaks minema. Aga mitte kauaks. Meid tabas järgmine tragöödia. Järgmine kaotus. Seekord lahkus mu isa.
Kolme päeva pärast tulid jälle sotsiaaltöötajad. Nad viisid mind lastekodusse.

Tädi Marta ei unustanud mind. Ta käis tihti külas ja soovis mind tagasi võtta.
Ta korraldas pabereid. Aga see kestis kaua ja ma kaotasin usku, et see päev kunagi tuleb. Siis ühel päeval kutsuti mind direktoriga vestlusele ja öeldi, et ma võin koju minna.

Tädi Marta ja Frank ootasid mind väljas.
Kui ma neid nägin, ei suutnud ma hoida pisaraid. Kallistasin neid tugevalt ja puhkasin nuttes. Olin õnnelik, et olin tagasi oma peres. Tädi Marta püüdis mind lohutada ja ma ütlesin talle:

„Ema, aitäh, et sa tõid mind tagasi koju. Ma teen kõik, et sa ei kahetseks!“

Naasin oma nelja seina juurde ja hakkasin taas oma vanas koolis käima.

Aeg möödus kiiresti. Lõpetasin kooli, läksin ülikooli ja sain töö. Frankiga saime endiselt hästi läbi. Me ei olnud päris verevennad, kuid tundsime end nii.
Me kasvasime suureks. Igaüks meist asutas oma pere. Aga me ei unusta ema. Iga nädalavahetus käime me külas, ta valmistab meile maitsvaid lõunaid ja me räägime tundide viisi. Ema saab hästi läbi meie naistega.

Nad on kui sõbrannad. Olen alati tänulik Jumalale, et minu elus ilmus teine ema. Ma ei tea, kus ma oleksin ja mis minust oleks saanud ilma temata.