Kui aitasin lapsi, olin vajalik, aga nüüd on kõigil omad tegemised ja emale aega ei jagu

Räägitakse, et vanaduses jäävad üksikuks ainult halvad inimesed. Mina olen ilmselt halb inimene, sest praegu olen seitsmekümne kahe aastane, kasvatasin üles kaks last ja kolm lapselast, aga ikkagi jäin üksi. Minu lähedastel ei ole ei aega ega võimalusi, et lihtsalt läbi astuda või helistada, rääkimata abistamisest. Mis seal siis veel veeklaasist rääkida.

Minu mees suri vara, poeg oli tol ajal kaheteistkümnene ja tütar kaheksane. Tuli ise hakkama saada, see oli raske, aga ma väga püüdsin. Raske on ühendada raha teenimist ja laste kasvatamist. Kui pärast kümmet tundi jalgadel koju tuled, tahaks lihtsalt pikali heita ja magama jääda, aga tuli süüa teha, kodutöid aidata, pesta ja triikida.

Ma ei kurda, ma ei ole maailmas ainus sellise looga, paljudel on olnud veelgi raskem. Meil oli vähemalt katus pea kohal – minu vanemate kolmetoaline korter. Aga ilmselt jäi laste kasvatamisel midagi tegemata, sest nüüd vanaduses jäin ilma lähedasteta.

Ometi tegin kõik endast oleneva, et lapsed ei oleks hüljatud ja neil midagi ei puuduks. Andsin mõlemale hariduse, ja kui nad suureks said, müüsin oma kolmetoalise korteri, ostsin endale ühetoalise ja ülejäänud raha jagasin laste vahel. Et nad saaksid alustada iseseisvat elu.

Kõigepealt abiellus poeg, siis tütar. Pojal tuli võtta eluasemelaen, tütrel vedas rohkem – tema abikaasa vanemad lisasid raha, nii et nad suutsid osta korteri ilma laenuta. Tütar rõõmustas mind esimesena lapselapsega.

Sel ajal ma veel töötasin, olin küll mitte eriti kõrge, kuid siiski juhtival ametikohal, ja palk oli korralik. Üksinda mul palju vaja ei olnud. Olin kogu elu harjunud end piirama ja vanaduses enam eriti midagi ei tahtnudki. Kui kõht on täis, riided seljas ja üür makstud – sellest piisas.

Mul ei olnud laste seas lemmikuid. Aitasin nii poega kui ka tütart võrdselt. Sain aru, et kummalgi oli omal moel raske. Tütar oli lapsega emapuhkusel, üksnes mees töötas. Poeg maksis koos minia laenu, neilgi polnud kerge.

Minia ja väimehega mul mingeid tülisid polnud. Võtsin nad omaks, sest nad olid osa minu perekonnast – nende valikud tegid minu lapsed. Ei mäleta, et oleksin neid õpetanud, laitnud või noominud. See pole minu asi – igas majas on omad reeglid.

Töötasin seni, kuni juhtkond palus mul noorematele teed anda. Minu pensionile jäämine langes kokku pandeemia algusega, nii et see juhtus väga ebasobival ajal.

Mulle minu pensionist piisas, lisaks oli mul veidi sääste mustadeks päevadeks. Kuid aidata lapsi materiaalselt enam ei saanud. Võinuksin aidata osalemisega, aga seda polnudki enam kellelegi vaja. Lapsed ja üles kasvanud lapselapsed justkui kustutasid mind oma elust.

Püüdsin mitte solvuda, sest pandeemia, teadmatus ja hirm iseenda pärast tõrjuvad muud mõtted peast – seda on arusaadav. Helistasin ise, rääkisin, kuidas mul läheb, mõtlesin, et see on kellelegi oluline. Mind kuulati viisakalt ära, kuid ise nad ei helistanud – kõigil oli kiire.

Arvasin, et kui see kohutav aeg karantiinidega lõpeb, siis lapsed ja lapselapsed mäletavad mind. Kuid kõik piirdus haruldaste pühadekõnedega. Minu juurde tulemisest keeldusid, väites, et vanemaealistele on soovitatav eneseisolatsioon nende enda turvalisuse huvides. Ma ei survestanud neid. Milleks? Sundida ei saa kedagi armastama.

Olen lõpetanud ise lastele helistamise, sest mul on selge tunne, et alati helistan valel ajal ja segan neid. Vestlused ei klappinud, nii et miks peaksin oma lähedastele ebamugavusi valmistama? Viimati nad helistasid mulle 8. märtsil. Ja nüüd on juba peaaegu jõulud.

Kui mõtlesin selle üle, mõistsin, et kogu meie suhtlus katkes just sel ajal, kui ma enam ise neid aidata ei saanud. Varem helistati igal nädalal, külastati mind ja kutsuti külla – nii lapsed kui ka lapselapsed. Väga tahtsin sulgeda silmad ja kõrvad, jätkata uskumist, et praegu on lihtsalt keeruline periood, aga hiljem kõik paraneb. Kuid oleks aeg lõpetada iseendale valetamine.

Kuskil tegin laste kasvatamisel suure vea, jätsin midagi tegemata või andmata. Ja nüüd tasun selle eest – unustusega ja üksindusega. Kui uskuda, et vanaduses jäävad üksikuks ainult halvad inimesed, siis olen mina halb inimene. See tuleb vist ka endale tunnistada.