Kui aastad mööduvad ja alles jäävad vaid mälestused. Elu, mis jättis ta üksi vanaduse lävel

Tema nimi oli Viktor. Nooruses oli ta energiline inimene, kes uskus, et jõuab kõike teha – luua karjääri, leida sõpru, saavutada edu, ja et perekond võib oodata.

Ta oli alati liikvel: olulised asjad, ärireisid, kohtumised. Abikaasa Liidia ootas teda sageli kodus üksi, ja kuigi tema silmis oli kurbus, mõtles Viktor alati, et pühendab talle rohkem aega „veidi hiljem“.

Tema lapsed – poeg ja tütar – kasvasid peaaegu ilma tema osaluseta. Ta teadis nende edusammudest ja muredest ainult naise juttude kaudu ja arvas, et kui nad suureks kasvavad, saab ta nendega rohkem aega veeta. Aga alati leidus midagi olulisemat, mis vajas tema kohalolekut kuskil mujal.

Liidia palus tal sageli korraks peatuda, olla rohkem kodus, veeta aega lastega, kuid Viktor ainult kehitas õlgu ja lubas, et peagi kõik muutub. „Ma lõpetan ainult selle projekti, – ütles ta, – ja siis meil on aega.“ Nii läks aasta aasta järel.

Kui lapsed suureks kasvasid, tundus, et Viktor tahtis justkui kaotatud aega tasa teha, kuid selgus, et nad juba elasid oma elu. Poeg läks teise linna õppima ja leidis peagi sealt töö.

Tütar abiellus ja kolis samuti ära. Liidia, väsinud aastatepikkusest üksindusest, kui ootas oma meest, oli harjunud aega üksi veetma. Ta hoolitses kodu eest, tegeles aiaga, kuid nende side oli muutunud pingeliseks, vestlused – lühikesteks ja ametlikeks.

Ühel päeval koju tulles märkas Viktor, et Liidia ei oodanud teda enam nii, nagu varem. Temast oli saanud vaikne, endassetõmbunud naine, justkui oma mõtetesse ja mälestustesse uppunud. See muretses teda, kuid ta ei leidnud aega temaga tõeliselt rääkida.

Möödus mitu aastat. Viktor läks pensionile ja hakkas rohkem aega kodus veetma. Ta arvas, et nüüd saab ta lõpuks taastada suhte oma naisega, et nende rahulik vanadus saab olema täis soojust, hubasust ja suhtlemist.

Kuid selleks ajaks oli Liidia juba nii harjunud oma vaikse maailmaga, et see muutus osutus talle väljakannatamatuks. Tundus, et ta oli unustanud, et tema kõrval on mees, kes kunagi oli tema maailm.

Ühel päeval Liidia lahkus vaikselt, jättes talle köögilauale kirjakese. „Ma ootasin nii kaua, et ühel päeval sa peatuksid ja vaataksid mulle otsa. Kuid aastad mööduvad ja mälestused neist päevadest, mil me olime õnnelikud, teevad veelgi rohkem haiget. Mul on vaja leida rahu. Hüvasti, Viktor. Hoia end.“

Ta seisis tühjas majas, vaadates seda lühikest, kuid hinge läbistavat kirjakesekest, ja esimest korda sai ta aru, kui tühjaks oli muutunud tema elu. Kõik need aastad oli ta taga ajanud edu illusiooni, ja lõpuks kaotanud kõige kallima.

Maja, mis kunagi oli täis laste naeru ja sooje õhtusööke, tundus nüüd külm ja elutu. Isegi tuttav Liidia lõhn, mis alati õhus hõljus, oli justkui koos temaga kadunud.

Esialgu püüdis Viktor teda leida. Ta helistas sõpradele, küsis lastelt, kuid keegi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Lapsed tulid harva ja lühikeseks ajaks, nende endi pered vajasid nende tähelepanu. Viktor püüdis taastada sidet nendega, kuid mõistis, et nad ei tundnud enam end tema elu osana. Nad olid samuti harjunud elama ilma isata.

Iga aastaga rõhus üksindus teda üha enam. Tühjas majas hakkas ta märkama pisiasju, mida ta varem ei märganud: Liidia vana pleed toolil, tass, mille äärel olid väikesed kriimustused, mille ta alati voodi kõrvale pani, laste fotod, kelle kasvamist ta peaaegu ei näinud.

Ta meenutas, kuidas Liidia kord üritas veenda teda suve koos lastega suvilas veetma, kuid ta keeldus järjekordse projekti pärast. Ja veel tuhanded väikesed asjad, mis kunagi tundusid tühised, nüüd torkasid südant nagu teravad killud minevikust.

Viktor püüdis leida tegevusi, mis võiksid teda kõrvale juhtida. Ta hakkas käima raamatukogus, jalutama pargis, suhtlema naabritega. Kuid tema mõtted pöördusid alati tagasi maja ja Liidia juurde, möödunud hetkedesse ja täitmata lubadustesse.

Tal jäi üle vaid korduvalt läbi elada samu hetki, kahetsedes iga päeva, mida ta ei veetnud oma naise ja lastega.

Aastatega sai tema ainsaks lohutuseks harvad lapselaste külastused. Nad tõid majja vähemalt veidi elu, ja ta püüdis neid oma võimaluste piires rõõmustada, jutustades noorpõlve lugusid, kuid laste silmis peegeldus arusaamatus.

Neile oli ta lihtsalt vana vanaisa, keda nad vaevu tundsid. Nad tulid koos oma vanematega, kes istusid samamoodi vaikselt, peaaegu nagu võõrad inimesed.

Viktor mõistis, et isegi kui ta näeks Liidiat uuesti, poleks miski enam endine. Ta oli ta kaotanud nii ammu, et polnudki vist kunagi tema jaoks tõeline mees olnud. Tema soojad käed, kannatlik pilk olid jäänud vaid tema mälestustesse. Aeg oli halastamatu, võtnud talt kõik võimalused ja jätnud vaid tühjuse.

Istudes pimedas toas akna juures, vaatas Viktor tänavale, kus elu jätkus — inimesed kõndisid mööda, naerdes ja kuhugi kiirustades, nagu kunagi temagi.

Ta sai aru, et enam pole mingit „hiljem“, mida saaks parandada. Jäid vaid mälestused ja vaikus, läbistav vaikus majas, kus kunagi elas tema pere.

Nii möödusid tema päevad — mälestustes sellest, mis tal kunagi oli, aga mida ta ei hinnanud, ja kahetsedes kõike, mida ta ei suutnud hoida.