Kudusin lapselapsele kingituse oma kätega, panin sellesse oma südame ja hinge… ja järgmisel päeval leidsin selle prügikasti kõrvalt…

Kui mu lapselaps lõpetas kolledži, heegeldasin ma talle kingituseks ilusa mälestuseseme minust – see oli kõik, mida ma sain endale lubada. Teine vanaema kinkis talle uue, kalli telefoni. Aga kui ta kingituse sai, ei vaadanudki ta sellele otsa, vaid pani selle kõrvale ja tormas sõbrannadega minema. Tundsin end alandatuna ja lahkusin peolt varem. Järgmisel päeval olin šokeeritud, kui läksin prügi välja viima ja avastasin oma kingituse — kenasti kokkupandud kilekotti, mis oli jäetud prügikasti kõrvale.

Lähenesin ja ei suutnud oma silmi uskuda. Mõtlesin: võib-olla see polegi see, võib-olla mulle ainult tundus nii. Kuid kui astusin lähemale ja võtsin koti kätte, nägin tuttavat mustrit, iga silmust, mille olin oma kätega õhtuti kudunud. Süda tõmbus kokku. See oli mu pleed. See sama, mida kudusin kolm kuud, sest arvasin: «Mu tüdruk rõõmustab sellest, katab end sellega ja meenutab vanaema». Istusin seal, külmale äärekivile, ja surusin koti enda vastu. Südames oli tühjus, selline, et isegi nutta ei saanud. See tundus, nagu oleks mind ennast ära visatud, mitte eset.

Veetsin terve öö see pleed põlvedel. Silitasin villa ja meenutasin. Kuidas kunagi mu väike lapselaps jooksis minu juurde hoovi peal, kukkus mulle sülle ja hüüdis: «Vanaema, kallista!» Kuidas ma küpsetasin talle küpsiseid, söötasin teda lusikaga, panin magama kui ta haige oli. Kuis kudusin talle esimesi sokke ja mütsi. Tundus, et need mälestused on temalegi tähtsad. Et ta tunneb südamega, et ma ei kudunud mitte pleedi, vaid niidi, mis meid üheks seob. Kuid läks teisiti. Tema jaoks oli see lihtsalt tarbetu prügina.

Ma olen vana. Mul pole rikkust, tervist pole jaksu. Kõik, mida suudan kinkida – on minu soojus, hool, minu käed, minu süda. Panin oma südame igasse silmusesse. Aga selgus, et see polnud talle tähtis ega vajalik. Teda rõõmustasid uued telefonid, brändiriided, lärmakad seltskonnad, ja mina oma lõngade ja mälestustega jäin võõraks.

Istun nüüd õhtuti üksi. Pleed lebab lähedal, tooli seljatoel. Ma vahel katsun sellega end katta ja tundub, et see soojendab mitte keha, vaid hinge. Sosistan: «Ma armastan sind ikka, mu pisike tüdruk. Isegi kui sa unustasid, isegi kui sa suureks kasvasid». Kuid rinnus on ikka valu, tuim, veniv, nagu oleks lapselaps koos pleediga ka mind minema visanud.

Mõtlen: võib-olla see on minu süü. Võib-olla olin liiga pealetükkiv, liiga pealekäiv oma hoolega, kui ta suureks kasvas. Võib-olla pidanuks õppima lahti laskma, aga ma hoolin ikka. Kuid see on ju armastus. Kas seda saab niimoodi ära lõigata?

Küsin endalt tihti sama küsimust: mis on lapsele tähtsam – kallis asi või lähedase inimese hool ja armastus? Ja see teeb mulle hirmu. Sest kui vastus on minu jaoks ilmne, on see tema jaoks teine.

Tõstan pilgu oma korteri seintele, kus iga foto tuletab meelde: ma elasin nende nimel. Hoidsin teda süles, kui ta haige oli, laulsin unelaule, sosistasin palveid, et tema elu oleks minu omast kergem. Unistasin jätta endast maha kasvõi väike jälg – mitte riiulitel, telefonis, vaid tema südames.

Ja nüüd saan aru: pleed prügikasti kõrval – see pole lihtsalt ese. See on sümbol sellest, et mind võib unustada, et minu armastust ei vaja keegi. Aga ma koon ikka edasi. Seni kuni on jõudu hoida käes heegelnõela, seni kuni silmad näevad silmuseid, koodan.

Võib-olla ükskord, kui mind enam pole, katab end ühega mu pleedidest ja järsku tunneb – minu kodu, minu käte, minu südame lõhna. Ja siis mõistab, et vanaema ei kinkinud asju. Ta kinkis kogu oma olemuse.

Ütle mulle… aga mida teie minu asemel teeksite? Annaksite vaikides andeks? Või sulgeksite südame, et enam kunagi nii ei valutaks?