Koristaja TÜTARD, kes ÕNNELIKULT abiellus” — sellise toostiga õnnitles mind minu sünnipäeval ämm  

Lapsepõlvest mäletan niiske kaltsu lõhna, moppi kriginal kooli põrandal ja ema väsinud käsi. Ta töötas kohalikus koolis koristajana ja tihti võttis kaasa ka mind. Kui tunnid lõppesid ja koridorid tühjenesid, pani ema selga vana põlle ja asus tööle. Istusin aknalaual, kõlgutasin jalgu ja jälgisin, kuidas ta kummardus ja iga pleki pühkis. Vahel tõstis ema pilgu, vaatas mulle naeratades otsa ja ütles:
— Saame hakkama, tütreke. Pesen oma kätega sulle uue elu.

Elasime tagasihoidlikult. Rahast jätkus vaevu kõige vajalikuks. Uusi rõivaid nägin ainult teiste tüdrukute seljas koolis. Ema õmbles mulle kleidid ise – vanadest kangastest, mis ta kätte sai. Ta säästis enda pealt, kuid alati püüdis, et mul oleks midagi ilusat. Nägin, kuidas ta väsis, kuidas tema käed valutasid, kuid ta kunagi ei kaevanud.

Gümnaasiumi lõpuklassides otsustasin, et astun ülikooli ja saavutan midagi enamat. Ema toetas mind, kuigi mõistis, et see saab olema raske. Õppisin päeval ja õhtuti töötasin – mõlemad teadsime: teistsugust elu saab saavutada ainult tööga.

Ülikoolis tutvusin oma tulevase abikaasaga. Ta oli pärit teisest perest – jõukast ja lugupeetud. Armusime teineteisesse, kuid alati tundsin, et meie vahel on nähtamatu sein. Tema ema, minu tulevane ämm, suhtus minusse ettevaatlikult. Ta ei öelnud kunagi midagi solvavat, kuid tema pilgus lugesin kahtlust.

Pulmad olid tagasihoidlikud, ilma luksuseta. Ema pani selga oma parima kleidi – selle, mille ta kunagi eriliseks puhuks oli õmmelnud. Nägin tema silmis samal ajal uhkust ja muret. Ta soovis, et oleksin õnnelik, kuid kartis, et mind ei võeta vastu.

Alustasime abikaasaga ühist elu, ema aga jätkas koristaja ametis. Mõnikord tuli ta mulle külla, tõi purgi moosi või värsket küpsetist ja alati ütles:
— Peamine on see, et sul on kõik korras.

Kõik muutus ühel päeval. Ema suri järsult südamehaigusesse. Ma ei jõudnud talle öelda, et kõik tema unistused minu jaoks on täitunud. Ei jõudnud tänada iga unetu öö, iga kleidi ja iga toetava sõna eest.

Peale matuseid sain lähedasemaks oma ämma. Alustasime rohkem suhtlema ja nägin temas seda soojust, mida varem olin kartnud mitte leida. Ta sai mulle toeks neil kuudel, mil õppisin emata elama.

Aastad on möödunud. Minu juubelil olid kogunenud lähedased ja sõbrad. Võtsin vastu õnnitlusi, kui ämm tõusis püsti, tõstis klaasi ja ütles:
— Täna tahan juua koristaja tütre auks, kes on õnnelikult abiellunud. Tema ema oleks tema üle sama uhke nagu mina olen.

Jäin vaikseks. Need sõnad viisid mind tagasi lapsepõlve — ema käte juurde, mis lõhnasid seebi järele, tema naeratuse ja vaikselt antud lubaduse juurde, et ta «peseb mulle saatuse puhtaks». Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Sel hetkel mõistsin: ema täitis oma lubaduse. Ta pesi mulle tee parema eluni – oma armastuse, visaduse ja usuga minusse.