Koolis kuulutati välja soojade riiete kogumine ning üks tüdruk annetas oma ainsa sooja jope

Koolis oli lärmakas – koridorides tiirutasid lapsed, arutasid uudiseid, naersid, keegi jooksis mööda suurte kottidega käes. Õpetajad teatasid hommikul, et nad koguvad sooje riideid abivajajatele, ja juba lõunaks seisis kooli fuajees mitu kasti, mis olid täis salle, kindaid, kampsuneid. Mõned tõid vanu asju, teised – peaaegu uusi, kuid ikkagi mittevajalikke.

Sofi seisis kõrvale tõmbununa ja hoidis käes oma jopet. Oma ainust talvejopet.

Ta oli kuulnud hommikust teadaannet, kui õpetaja ütles, et sel aastal on eriti palju perekondi, kes on jäänud ilma sooja rõivastuseta. Jutuks olid lapsed, kellel pole midagi kanda külmakraadide ajal, ja vanemad, kes peavad valima toidu ja talvesaabaste vahel. Sofi kuulas ja tundis, kuidas tema sees kasvab kummaline tunne – nagu oleks keegi ta südame kokku pigistanud.

Kodus polnud neil midagi üleliigset. Nende väike korter emaga oli halvasti köetud, kuid nad olid sellega harjunud. Jope, mida Sofi juba teist talve kandis, oli ainus, mis teda külmal ajal päästis. Ta ema oli selle peale pikalt raha kogunud, otsis kõige soojema, vastupidavama, nii et tütrel külm ei oleks.

Kuid nüüd, vaadates kaste, mis olid täidetud teiste headusega, mõistis Sofi: keegi, kes praegu bussipeatuses külmetab, vajab seda jopet rohkem kui tema.

Ta ei kaalunud otsust kaua. Ta lihtsalt avas luku, võttis jope seljast ja asetas selle teiste asjade peale kasti. Hetkeks tardus – sees kõik krimpsutas. Aga ta hingas sügavalt sisse ja naeratas, kujutades ette, kuidas keegi teine, talle tundmatu laps, paneb ta jope selga ja tunneb soojust esimest korda üle pika aja.

Kui Sofi koolist välja astus, lõikas külm õhk talle õlgadesse ja puges läbi õhukese pluusi. Tüdruk värises veidi, kuid surus rusikasse tõmmatud käed sügavale taskutesse ja kiirustas koju.

Järgmisel päeval, kui õpetajad asju kogusid, märkas klassijuhataja neiu, õpetaja Laura, tuttavat jopet. Ta teadis, kellele see kuulus. Ta teadis, et Sofil polnud teist.

Samal õhtul helistas ta tüdruku emale.

— Ma tahtsin rääkida Sofist, — alustas ta ettevaatlikult. — Eile annetas ta oma jope… Ma tean, et tal ei ole teist.

Teises otsas oli vaikus.

— Ma tean, — vastas naine vaikselt. — Ta ütles mulle.

— Aga… miks te teda ei peatanud?

— Ta ei lasknud mul seda teha.

Õpetaja hingas sügavalt sisse, püüdes mõelda, mida vastata.

Järgmisel päeval, kui Sofi kooli jõudis, kutsus õpetaja Laura ta enda juurde.

— Ma tahan sulle midagi näidata, — ütles ta ja juhatas tüdruku kastide juurde, kust asju polnud veel edasi antud. Sofi nägi oma jopet, aga selle otsas oli veel üks – uus, kohev kapuuts ja pehme vooder.

— See on sulle.

— Aga… ma…

— Sa annetasid oma jope, sest tahtsid aidata. Aga nüüd tahtis keegi teine sind aidata.

Sofi silmad täitusid pisaratega.

— See pole päris aus, — sosistas ta.

— Heategu tuleb alati tagasi, — naeratas õpetaja Laura.

Sofi võttis jope, silitas sooja kangast ja mõtles äkki, et võib-olla ongi heategude mõte järgmine: üks väike tegu võib käivitada sündmuste ahela, mis muudab kellegi elu.

Nüüd, kui tal oli taas soe, teadis ta, et kuskil seal, kuigi tundmatu, on keegi, kes tunneb end samuti. Ja see oli parim tasu.