Kõne, mis pööras mu elu pea peale

Ma kontrollin alati telefoni enne kodust lahkumist.
Täna — ei.
Jõudsin just mantlit otsima hakata, kui telefon helises.
Numbrinäidikul oli tundmatu number.
— Proua Kärt? — naise hääl, hingeldav, nagu oleks ta jooksnud. — Helistan koolist. Teie poeg ei ilmunud täna tundidesse.
— Kuidas nii ei ilmunud? Ta läks ju vaid kümme minutit tagasi!
Vaikus.
— Me kontrollisime — teda pole kusagil.

Mõne sekundi pärast helises telefon uuesti.
Teine number.
Ja hääl teisel pool toru ütles midagi, mida ma ei unusta kunagi:
— Teie poeg on minu juures. Temaga on kõik korras.

— Kes te olete? Kus ta on? — küsisin peaaegu karjatades.
— Teil on kakskümmend minutit. Vana maja, number kaksteist.

Ma tundsin seda maja. Kord elasid seal vanapaar, pärast jäi maja tühjaks, aknad löödi kinni, õu kasvas nõgest täis. Noored käisid seal „julgust proovimas“, täiskasvanud hoidsid eemale.

Tormasin tänavale, külma peaaegu tundmata.
Lumi krudises jalgade all, hingamine muutus katkendlikuks, süda tagus oimukohtades. Tee peal helistasin emale, naabrile, mehele — keegi polnud teda näinud.

Vana maja õu võttis mind vastu vaikusega. Seina ääres seisis Markus. Käes — meie väike reisikohver. Ta naeratas, nagu lihtsalt ootaks mind.

— Ema, kõik on korras, — ütles ta vaikselt. — Me ainult rääkisime.

Varjust astus välja pikk mees tumedas mantlis. Käes hoidis ta kortsunud ümbrikku. Nägu… kuidagi tuttav.

— Kes te olete? — sosistasin.

Ta astus lähemale ja ulatas mulle ümbriku. Sees — foto: mina, kakskümmend aastat tagasi naermas suvel tänaval, ja tema — kõrval, mind embamas.

— Tarmo… — nimi lipsas mu huultelt.

Ta noogutas.
— Ma ei teadnud, et meil on poeg. Sain teada kuu aega tagasi.

Mõttes sähvatas suvi Prahas, meie lühike, hullumeelne armastus. Tema järsk „töö pärast“ lahkumine ja vaikus. Siis otsustasin, et ta lihtsalt kadus. Ja kasvatasin poega üksi.

— Miks sa mind siis ei otsinud? — mu hääl värises.
— Otsisin. Aga su vanemad ütlesid, et oled ära kolinud. Ma uskusin. Ja siis… abiellusin.

Markus vaatas kord minu, kord tema poole.
— Ema, kas see on mu isa?

Ma noogutasin.
— Jah.

Tarmo vaatas poega valu ja õrnusega.
— Ma ei tulnud teda ära viima, — ütles ta tasa. — Ma lähen pikaks ajaks ära. Tahtsin ainult, et ta teaks, et ma olen olemas. Et tal oleks nägu, mitte tühjus.

Ta pani kohvri mu jalgade ette.
— Siin on kõik, mida talle kogusin. Kirjad, mida ei saatnud. Kingitused igaks sünnipäevaks.

Markus küsis vaikselt:
— Sa ju tuled tagasi?

Tarmo ei vastanud. Ainult kallistas teda tugevalt ja läks lumetormi, kordagi tagasi vaatamata.

Jäin poja ja kohvriga seisma.
— Ema, kas ta on hea? — küsis Markus.

Neelatasin.
— Ta on… su isa.