Kolmkümmend aastat hoidsin ma alles kirja, mida ma poleks tohtinud lugeda — eelmisel nädalal helistas mulle inimene, kes selle kirjutas

Leidsin selle kirja juhuslikult kolmkümmend aastat tagasi. Korrastasin ema asju — ta palus mul aidata vahekorrust koristada. Kast dokumentidega kukkus maha. Ümbrik lendas välja. Tõstsin selle üles — nägin, et see oli juba avatud. Vaatasin sisse peaaegu automaatselt.

Ümbrikul oli ema nimi. Saatja aadress — tundmatu. Käekiri oli mehelik ja korrektne.

Ma lugesin selle läbi.

Ma poleks tohtinud. Teadsin, et ei tohi — ja ometi lugesin.

Kiri oli mehelt. Lühike — kolm lõiku. Ta kirjutas, et mõistab tema otsust. Et ei hakka vahele segama. Et mõtleb tema peale. Et kui ta kunagi peaks tahtma — siis tema on ikka sealsamas, kus varemgi.

Panin kirja kokku. Asetasin selle tagasi ümbrikusse. Panin tagasi kasti. Sulgesin kasti.

Emale ei öelnud ma midagi. Mitte kunagi.

Isa oli siis veel elus — nad elasid koos nelikümmend kaks aastat. Ma ei küsinud emalt selle kirja kohta kunagi. Ta suri kaheksa aastat tagasi. Isa — kolm aastat tagasi.

Võtsin kirja endale. Ma ei tea, miks. Lihtsalt ei suutnud seda ära visata. See lebas mul kirjutuslaua sahtlis — ümbrikus, kõige tagumises nurgas. Vahel tuli see mulle meelde. Enamasti — mitte.

Eelmise teisipäeva hommikul helistas tundmatu number.

Mehehääl. Eakas — seda oli kuulda. Ta küsis mu nime. Ma ütlesin. Ta vaikis sekundi. Siis ütles — ma tundsin teie ema. Väga ammu. Minu nimi on Thomas. Leidsin teie numbri inimeste kaudu, kes tundsid tema perekonda. Tahtsin helistada.

Ma seisin keset kööki.

Thomas. Just see nimi oli kirja allkirjas.

Ta rääkis vaikselt. Ütles, et sai tema surmast teada mitte kohe — alles kolm aastat tagasi juhuslikult. Et ta ei julgenud kaua helistada. Et tahab öelda midagi — mitte isiklikult mulle, vaid lihtsalt selleks, et keegi tema perest teaks.

Ma küsisin — mida täpsemalt.

Ta ütles — teie ema tegi tuhat üheksasada seitsekümmend kaheksandal aastal oma valiku. Õige valiku — nüüd ma mõistan seda. Aga ma tahan, et te teaksite, et ta oli õnnelik. Mitte ainult koos teie isaga — üldse. Ta kirjutas mulle ühe korra — aasta pärast seda, kui me lahku läksime. Ta kirjutas, et on õnnelik. Ma hoidsin seda kirja alles kogu oma elu.

Ma vaikisin.

Ta nimetas kuupäeva — tuhat üheksasada seitsekümmend kaheksas aasta. Arvutasin kiiresti peas.

Mina olin siis kaheaastane.

Küsisin vaikselt — te olite temaga koos enne seda, kui ta mu isaga abiellus.

Ta ütles — jah. Me läksime lahku aasta enne tema pulmi. Ta valis tema. Ma leppisin sellega.

Hoidsin telefoni käes ja mõtlesin kirjale kirjutuslaua sahtlis. Nendele kolmele lõigule, mida lugesin kolmkümmend aastat tagasi. Emale, kes ei rääkinud mulle sellest mehest kunagi.

Siis ütlesin — mul on teie kiri. See, mille te talle kirjutasite — ta hoidis selle alles. Leidsin selle pärast tema surma.

Pikk paus.

Ta ütles vaikselt — ta hoidis selle alles.

Ma ütlesin — jah.

Rääkisime veel kaua. Ta jutustas emast — noorest naisest, keda mina ei tundnud. Sellest, milline ta kahekümneselt oli. Rõõmsameelne, ütles ta. Jonnakas. Armastas laulda — seda ma tema kohta ei teadnud. Minu juuresolekul ei laulnud ta kunagi.

Ma kuulasin ja nägin ema teisena. Mitte sellisena, nagu mina teda tundsin — vaid noore, võõra ja elavana.

Enne hüvastijättu küsis ta — kas ma võiksin selle kirja talle saata. Ta ütles, et mõistab, kui ma ei taha. Aga ta sooviks seda endale — lihtsalt selleks, et see oleks olemas.

Ma ütlesin, et mõtlen sellele.

Jätsime hüvasti.

Avasin kirjutuslaua sahtli. Võtsin ümbriku välja. Hoidsin seda käes.

Kolmkümmend aastat oli see siin lebanud. Kolmkümmend aastat olin ma hoidnud alles midagi võõrast — killukest ema minevikust, mida ta ei näidanud kellelegi.

Järgmisel päeval saatsin ma kirja talle ära. Tegin endale koopia — niisama. Et midagi jääks alles.

Ta kirjutas kolm päeva hiljem. Lühidalt — aitäh. Ja veel ühe lause. Ta kirjutas, et emal oli õigus, kui ta selle valiku tegi. Et seda oli näha — tema kirjast, sellest, kuidas ta oma perest kirjutas — et ta oli õnnelik.

Lugesin seda mitu korda üle.

Ema oli õnnelik. See on peamine.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et andsin selle kirja talle, või oleks see pidanud jääma perekonda?