Kolmkümmend aastat ei lasknud minu mees mind oma kabinetti
Kolmkümmend aastat ei lasknud minu mees mind oma kabinetti.
Igal hommikul möödus ta minust, lukustas ukse ja peitis võtme nii ära, et ma ei näinud seda isegi juhuslikult.
Alguses küsisin, aga siis — ühel hetkel sain aru, et kardan vastust.
Aga seesmiselt kees kõik üle. Ma vihastasin, solvusin, vihkasin seda kabinetti, lukku, meest.
Aastate jooksul sai sellest uksest justkui haav, mis ei parane — ja see valutas pidevalt.
Kaks nädalat tagasi mu mees lahkus meie seast äkitselt.
Ja täna seisan ma selle ukse ees ja otsustan esimest korda kolmekümne aasta jooksul sinna siseneda.
Poeg palub jätta kõik nii nagu on, aga ma juba pigistan haamrit käes.
Esimene löök — ja õhku tõuseb tolmulõhn, segunenud millegagi… kummalisega.
Jään vaadates seal nähtu paigale…
Teen sammu — ja ninna lööb lõhn. Mitte tolmune ega kõdunenud. Vaid soe, pehme.
Riiulid seintel on täis mänguasju. Plüüskarud, puuhobused, silmata nukud, koorunud värviga autod.
Igal neist — väike silt nime ja kuupäevaga.
Lähen laua juurde. Seal on kast fotodega.
Esimene — tüdruk viieaastaselt, haiglas pidžaamas, kaisukaruga käes. Tagaküljel: «Sofia. 2005».
Teine — poiss, kiilas, aga naeratus kõrvuni. «Luka. 1991».
Edasi veel. Ja veel. Ja veel.
Istun otse põrandale.
Nurgas on vihik. Avan — ja süda kahaneb kokku. Need on kirjad laste vanematelt. Tänud, kirjutatud värisevate kätega. Pisarad, mis on sõnadeks muudetud.
Paljude aastate jooksul käis ta lastehaiglas, ostis mänguasju, külastas haigeid lapsi, kirjutas kirju, kui nad lahkusid.
Ja igat mälestust hoidis ta siin — ukse taga, mida ma vihkasin.
— Ema… — Poeg astub tuppa, vaadates kõike nagu oleks kirikusse tulnud. — Miks ta sulle ei rääkinud?
Ma silitan kulunud karu, justkui kätt, mida enam tagasi ei saa tuua.
— Võib-olla kartis, et ma ei pea vastu. Või tahtis, et tal oleks koht, kuhu kõik see jätta.
Ma vaatan riiuleid ja saan aru: ma ei elanud koletisega.
Ma elasin inimesega, kes kandis endas nii palju võõrast valu, et ei suutnud seda meie koju lasta.
See uks ei olnud süüdistus mulle. See oli kilp, millega ta mind kaitses.
Aga kui teie lähedasel inimesel oleks saladus, mida ta ei avaldanud teile kuni oma surmani — kas tahaksite selle teada saada või jätaksite ukse suletuks?
