Kolm nädalat tagasi lahkus mu ämm, ja tema advokaat kutsus meid kõiki kokku, et testamenti avalikustada…

Kolm nädalat tagasi lahkus mu ämm, ja tema advokaat kutsus meid kõiki kokku, et testamenti avalikustada. Ta jättis endast maha terve varanduse. Tal oli kaks last: minu abikaasa ja tema õde. Ma ei oodanud temalt mingeid üllatusi. Kuid äkitselt ütles advokaat: „…tema järvemaja ja kõik varad lähevad Laural’le”. Algul naeratasin, aga siis jõudis mulle kohale – MA OLEN LAURA! Issand… See tundus kummalise ja julma naljana. Kuid advokaat jätkas: „Siiski on üks TINGIMUS…”

Ta kohendas prille, justkui soovides võita paar sekundit vaikust. Toas oli kuulda ainult nahktugitoolide kriuksumist ja abikaasa närvilist köhatust. Tema õde, Karen, kaldus järsult ettepoole, justkui valmistuks advokaadi sõnu haarama.

— „Siiski on üks tingimus…” — kordas ta, vaadates dokumentide mappi. — „Kogu pärand, sealhulgas järvemaja, pangakontod, investeerimisvarad ja isiklikud väärisesemed, lähevad Laural’le… aga ainult juhul, kui ta elab ühe aasta jooksul järvemajas ja säilitab selle tervikuna”.

— Mida? — pahvatasin mina.

Abikaasa tõstis pead, kahvatu nagu paber. Karina hüüatas:

— See on absurd! Ta ei ole pereliige! Ta on täiesti võõras!

— Ma… olen tema minia, — püüdsin vaidlustada, kuid minu sõnad kõlasid nõrgalt.

— „Sellegipoolest”, — jätkas advokaat rahulikult, — „selline oli teie ema soov. Kui tingimust ei täideta — lähevad kõik varad võrdselt tema lastele”.

Toas valitses vaikus. Tundsin, kuidas veri möirgab kõrvades. Järvemaja… Ausalt öeldes ei oleks ma seal elamist ette kujutanud. Hiiglaslik vana hoone, kaugel linnast, peaaegu metsa serval. Me käisime seal harva — ämm armastas üksildust ja peaaegu ei lasknud kedagi sinna.

Kuid nüüd sõltus see maja — ja kõik muu — minust.

— See on ebaõiglane! — Karina lõi rusikaga lauale. — Ta manipuleeris sinuga, Delaney! Mille nimel sa kogu selle ära teenisid?

Abikaasa vaikis. Ootasin, et ta sekkub, kuid ta ainult surus huuled kokku ja pöördus ära.

— Daniel? —, ütle midagi, sosistasin mina.

Ta ei vastanud.

Advokaat köhatas:
— Ma pean lisama… Dokumendis mainitakse ka: „Kedagi pereliikmetest ei ole õigus testamenti vaidlustada. Vastasel juhul kaotavad nad automaatselt oma osa”.

— Ja veel üks asi, — advokaat keeras lehekülge. — „Majas on seif. Selle võtme saab ainult Laura. Ta kogeb ise tõde”.

Need sõnad rippusid õhus nagu äikesepilv.

Tõde? Millist tõde?

Nädala pärast jõudsime me sinna koos abikaasaga. Suured väravad, roostes hinged, vana mändide lõhn. Maja nägi majesteetlik ja hirmutav.

Läksin esimesena sisse. Sees oli kõik nii, nagu mu ämm oleks seal eile elanud. Riiulil seisid tema raamatud, laual — prillid, õhus hõljus lavendli lõhn.

— Ausalt, see on hirmutav, — ütlesin abikaasale.

— See kõik on naeruväärne. Ta tegi seda kiusuks, — vastas ta, tehes ruumides ringi. — Ema armastas alati mänge.

Ma vaikisin. Võib-olla on tal õigus. Kuid miks just mina?

Kolmandal päeval leidsin seifi. See oli sisseehitatud magamistoa seina. Advokaat andis mulle võtme — raske, vanaaegne, graveeritud tähega „L”.

Olin kaua kahevahel, enne kui otsustasin avada. Kuid ühel õhtul, kui abikaasa oli linnas, keerasin võtme.

Klõps.

Sees olid paberid, mõned ümbrikud ja väike kirst.

Ülemisel ümbrikul oli kirjas: „Laura jaoks”.

„Kallis Laura.
Kui sa seda kirja loed, siis olen ma juba läinud. Võib-olla oled sa minu otsusest üllatunud. Aga tea: sina oled ainus inimene, kellele ma saan usaldada tõde.

Danielil ja Karinil ei tohiks olla aimugi sellest, mida kavatsen sulle avaldada. Sellel majal on oma saladus. Olen seda juba aastaid hoidnud, kuid on aeg see sulle edasi anda.

Ära karda. Sind valiti mitte juhuslikult.

Karpi sees on võtmed. Need avavad keldri. Sealt leiad sa vastuseid, mis selgitavad paljutki. Kuid pea meeles: otsus, mida edasi teha, jääb sinu kätte”.

Langesin toolile, süda peksis. Kelder? Me ei ole sinna kunagi laskunud — see oli hermeetiliselt suletud.

Avasin kirstukese. Seal olid tõesti vanad võtmed.

Järgmisel päeval ootasin, kuni abikaasa taas ära sõitis. Ma ei tahtnud, et ta näeks.

Keldriuks osutus massiivseks, rauast. Võti läks raskelt sisse, justkui vastu pannes. Krigisemine, niiskuse lõhn. Laskusin trepist alla.

Sügavuses nägin kappe, kaste, riiuleid kaustadega. See sarnanes arhiiviga.

Avastasin ühe kaustadest. Dokumendid. Vanad fotod. Naine — noorema versioonina minu ämmast. Mees tema kõrval… Jäin liikumatult. Ta oli väga sarnane minu abikaasaga, kuid selgelt vanem.

Teisel fotol — laps. Alapealkiri: „Laura, 1992”.

Tõmbasin tagasi. Mis?!

Vaatasin foto väikese tüdrukuga, kelle nimi oli minu oma.

Ümbrikus oli sünnitunnistus. Värisevate kätega lugesin:

Nimi: Laura  Miller.
Kuupäev: 1992. aasta.
Ema: Margareta Miller.
Isa: kriips.

Mina… olen oma ämma tütar?

Aga see on võimatu! Mu vanemad on elus! Ma kasvasin teises peres!

Leidsin teise kirja.

„Sa olid minu tütar, kuid asjaolud sundisid mind sinust loobuma. Ma andsin su teisele perre, et kaitsta. See oli minu kõige raskem otsus. Sa ei oleks tohtinud kunagi tõde teada saada. Kuid aastad lähevad, ja saladused muutuvad raskemaks. Ma teadsin: ühel päeval pead sa sellesse majja tagasi pöörduma”.

Langesin külmale põrandale. Peas kumises ainult üks mõte:Ma olen nende õde…

Õhtul tuli Daniel tagasi. Vaatasin teda teistmoodi. Minu abikaasat. Ja minu venda?

Ma ei suutnud rääkida. Kurk oli kinni. Kuid iiveldustunne ei kadunud.

— Kas kõik on korras? — küsis ta. — Sa oled kahvatu.

— Kõik on korras, — valetasin ma.

Kuid sees möllas kaos. Kui kiri on tõsi… siis meie abielu on patt.

Otsustasin uurida. Võtsin ühendust advokaadiga ja küsisin, kas ma olen sündinud. Ta hakkas kokutama. Ütles, et tal ei ole õigust arutada, kuid ta toonist sain aru: ta teab.

Hoidin seda kirja käes kuni hommikuni.
Öö möödus poolunes: kord jäin minutiks magama, siis jälle äratas nagu õudusunenägu. Peas tiirles ainult üks asi: „Ma ei saa olla inimese naine, kui ta on minu vend. Kuid ma ei saa ka uskuda, et see kõik on tõsi…”

Hommikul, kui Daniel magas, seadsin kõik paberid uuesti lauale. Fotod, tunnistus, kirjad… Iga rida kõrvitsis nagu põletav rauast. Ma ei teadnud, kuidas talle seda öelda. Aga ma teadsin, et varjamine on halvem.

— Daniel, — hääl värises. — Peame rääkima.

Ta istus voodi äärel, haigutades, vaatas mind arusaamatuses.
— Sa hirmutad mind, Laura. Mis juhtus?

Liigutasin talle paberid ette. Ta võttis need, hakkas lugema. Ja ma nägin, kuidas iga reaga tema nägu kahvatus. Kui ta jõudis sõnadeni „Sa olid minu tütar…”, heitis ta paberid ja vahtis mind.

— See on… mingi eksitus, — hingas ta välja. — Naeruväärsus.

— Aga käekiri on tema oma. Ja allkiri. See kiri on tema mulle kirjutatud, Daniel. — Neelatasin raskelt. — Kui see kõik on tõde, siis me ei ole sina ja mina… ei ole abikaasa ja abikaasa.

Ta kattis näo kätega. Vaikus oli nii tihe, et kuulsin elutoas tiksuvaid kelli. Siis tõstis ta pead, ja tema silmissäde oli pisaraid.

— Laura, — hääl murdus, — I… ma armastan sind. Sa oled minu naine. Sa oled minu inimene. Kui see on tõde… see tähendab, et oleme elanud vales kõik need aastad. Kuid me ei ole süüdi.

Läksin nutma. Ta tuli, kallistas, kuid ma tõrjusin. Ei suutnud.
— Sa pead aru saama… kui see on tõsi, me ei tohi koos elada. Me hävitame end ja kõik meie ümber.

Sel päeval läksime minu vanemate juurde. Neile, kes mind kasvatasid. Istusin diivanil, hoidsin kirju käes ja küsisin otse:
— Kas see on tõsi? Ma ei ole teie tütar?

Ema vaatas isa poole. Tema langetas pilgu, ja ma teadsin juba vastust. Ema nuttis.
— Vabandust, Laura… — sosistas ta. — Me võtsime sind, kui sa olid imik. Ta anus meid. Me tahtsime, et sa kunagi ei saaks teada.

Maailm varises täielikult kokku. Kõik, mida ma enda kohta teadsin, osutus võõraks.

…Kuu aja pärast andsime Danieliga lahutuse. Minus oli selline tühjus. Istusime auto kohtus, käed üksteise küljes, ja ma näen teda esimest korda nendele aastatele vaatamas — mitte abikaasana, mitte vennana, vaid inimesena, kes oli mulle kõige lähedasem maailmas.

— Valiksin sind uuesti, Laura, — ütles ta tuuleklaasi vaadates. — Aga nüüd… pean sind vabaks laskma…

Ma noogutasin. Pisarad voolasid vaikselt.

Elan nüüd selles järvemajas. Yksi. Mõnikord tundub mulle, et kuulan tema häält — naise häält, kes tegi kord võimatu valiku. Vihkan teda saladuste pärast, kuid saan ka aru: omad moodi armastas ta mind.

Õhtuti astun verandal välja, vaatan veepeeglisse ja mõtlen, et elu kõige hirmsam on kaotada armastus, mida pidasid igaveseks. Kuid veel hirmsam on kaotada iseennast.

Ja kui ma täna vastu pean, siis ainult seetõttu, et usutus: armastus ei sure. Ta lihtsalt muutub.

Kaotasin abikaasa. Aga leidsin tõe.
Ja selle tõega pean ma õppima elama.