Kolm kirja…

Väljas sajab peenikest vihma. Väikeses aias, kus kasvab pihlakas, tilguvad punased marjad vaikselt maha.
Väikeses, kuid hoolitsetud majakeses Tartu lähistel istub vanem mees — Paul. Ta istub sirgelt, kuigi elu on teda korduvalt murdnud.
Tema pilk on suunatud seina poole, kus ripuvad vanad fotod. Vahel pühib ta aeglaselt silmanurgast pisara.
Tema ees laual on tühi märkmik. On aeg. On aeg kirjutada need kolm kirja. Võib-olla viimased.

„Rita…
Kirjutan sulle mina, sinu rumal ja endine mees Paul. Ma ei tea, kas sa loed selle kirja lõpuni või rebid selle katki. Aga ma pean selle kirjutama.
Peaaegu nelikümmend aastat on möödas sellest päevast, kui viimati hoidsin su kätt ja nägin meie poega.
Ma tean, et ma murdsin su südame. Jätsin sind üksi väikese lapsega ajal, mil sa kõige rohkem vajasid tuge. Jah, ma saatsin raha. Aga see polnud hoolimine. See polnud armastus. See oli põgenemine.“

Paulile meenub Rita — istumas voodi serval, pisarad silmis, hoides nende poega süles.
Poiss, Aivar, ütles talle vaikselt:
— Isa, tule vähemalt vahel tagasi… Ma hoolitsen ema eest.

Teine kiri — Siljele.
Nad kohtusid Tartus ühe arsti juures, kui mõlemad olid seal tervisekontrollis.
Silje naeris palju. Paul ei suutnud silmi temalt lahti saada.
Pool aastat hiljem nad abiellusid.
Sündis poeg — Laur.
Paul armastas teda väga. Luges talle muinasjutte, kandis kukil, õpetas tähti.
Silje säras.
— Sa oled parim mees maailmas, ütles ta sageli.

Kuni üks tema sõbrannadest hakkas liiga tihti helistama, liiga tihti „juhuslikult“ Pauliga kohtuma.
Ta sosistas, et Silje olevat liiga pehme, liiga „kodune“. Ja Paul väärivat rohkemat.
Paul langes.
Unustas Silje. Unustas Lauri.
Kui Silje kord ootamatult sõbranna juurde sisse astus, nägi ta kõike ise.

Pärast seda tuli vaikus.
Silje kolis emaga ja keelas Paulil isegi poega näha.
Viimane pilt, mis Paulil meeles, on see, kuidas Laur nutab akna taga ja karjub midagi, mida ta ei kuulnud.

Kolmas kiri — Monikale.
Ta peaaegu ajas Monika alla. Naine astus valel ajal valesse kohta.
Paul jõudis vaevu pidurdada.
Ta tahtis karjuda, aga kui Monika talle otsa vaatas — silmad suured ja ehmunud —, ütles ta hoopis:
— Las ma vähemalt viin su ära.

Kolme kuu pärast nad abiellusid. Monika oli 15 aastat noorem, muusikaõpetaja.
Sündis poeg — Tanel.
Monika hüüdis teda „minu väike Tani“, Paulist rääkis kui „minu suurim kingitus“.
Neil oli oma väike maailm.

Kuni Paul kohtus Taneli trennis ühe teise lapse emaga — Ingridiga.
Naine oli karismaatiline, ettevõtte juht. Ja üksik.
Ingrid tahtis perekonda. Ja otsustas, et Paul sobib.
Varsti töötas Paul tema firmas.
Veel hiljem astus Ingrid ise Monika uksele:
— Sa oled talle liiga igav. Paul väärib rohkemat.

Paari päeva pärast Monika lahkus.
Kirjutatud sildike jäi lauale:
„Andestan sulle ainult mõttes. Aga tagasi ma ei tule.“

Paul enam ei näinud ei teda ega Tanelit.

Sel ööl kirjutas Paul kõik kolm kirja.
Järgmisel hommikul andis ta need postiljonile.
Siis istus ta pihlaka alla, vaatas langevaid marju ja mõtles:
Kolm korda anti mulle võimalus luua midagi päris.
Kolm korda ma reetisin.

Kuu aega hiljem, oma 70. sünnipäeval, ärkas Paul autoheli peale.
Värav kriiksatas.
Noor mees tuli majani. Paul kissitas silmi.
— Tanel?
— Jah, isa. Ma sain su kirja. Ema suri eelmisel aastal.
Aga ta luges su kirja enne. Ja ta nuttis.
Ta ütles, et sa olid tema elu suurim armastus.
Ja et mina pean sulle andeks andma, kui sina ei suuda endale andestada.

Paul tõusis vaevaliselt ja kallistas poega.
— Ma ei oodanud, et sa tuled.
— Aga ma tulin. Sest igaühel on õigus veel ühele võimalusele.

Pihlakas kohises tasakesi, nagu oleks ta ise tunnistajaks olnud sellele,
et ka siis, kui kõik näib kadunud,
võib üks siiras kiri muuta elu.