Kolm aastat tolmu kogunud karu, mille kinkis mulle endine poiss-sõber, vedeles riiulil, kuni mu vennapoeg leidis sellelt salatasku, kus sees oli…

Mu endine kinkis mulle kunagi kaisukaru: ühes käes lillekimp, teises – väike karp. Ta teadis, et ma ei armasta selliseid “tolmukogujaid”. Ütlesin siis hooletult: parem oleks ostnud kaks burgerit. Me tülitsesime ja siis läksime lahku. Möödus kolm aastat.

Karu seisis ülemisel riiulil. Vajaduseta, kuid ära visata seda siiski ei raatsinud. Täna tuli mulle külla mu vennapoeg. Ta sirvis raamatuid, ronis taburetile, võttis karu ja hakkas seda sõtkuma.
— Miks tal on tagantpoolt nii kummaline õmblus? — küsis ta.
Ma vaatasin — tõesti, sinna oli õmmeldud väikene klapp nagu pisike tasku. Võtsin maniküürikäärid ja avasin ettevaatlikult paar pistet. Sees oli õhuke ümbrik.

Ümbrikul oli minu nimi ja «palju õnne sünnipäevaks». Ma istusin laua taha ja avasin selle.

Palju õnne sünnipäevaks.

Ma ei ole suurte žestide meister. Olen alati uskunud, et õnn asub pisiasjades. Sellises naljakas karukeses, kahes burgeris lillekimbu asemel, pleedis ja filmis, selles, kuidas sa kohvi jood ja kulmud kortsu tõmbad, kui see on liiga magus.

Ma armastan sind — lihtsalt ja ehtsalt. Ma armastan su naeru, su «teeme lihtsamalt», sinu iseloomu, kui sa oled põikpäine, ja sinu vaikust, kui sõnu pole vaja. Ma tahan kõige rohkem olla sinu lähedal tõeliselt: mitte ainult pühadel ja piltidel, vaid tavalistes päevades — järjekordades, köögis, teel, neis kohtades, kus elu on tasane ja elav.

Ma tahan sind kuulata, osata sind kuulda. Mitte vaielda, mitte mõistatada, vaid küsida: «Kuidas sul on? Mida teha, et oleks parem?» Rääkida sinuga sinu keeles: kui sa tahad burgereid — ma toon burgerid; kui vaikust — istun kõrval ja olen vait; kui kallistada — kallistan kuni see lahti ei lase.

See karu — on meeldetuletus mulle endale: kingitus — see on viis öelda «ma olen siin, ma olen sinuga». Ma püüan iga päev valida sind — pisiasjades, millest moodustub suur tervik.

Täna olgu sul soe päev: õiged inimesed, õige muusika, maitsev toit ja tunne, et sind nähakse ja mõistetakse. Ma tahan seda väga sinu jaoks. Ja ma olen lähedal — nii palju, kui oskan, ja tahan osata paremini.

Palju õnne päevaga. Sinu.

Ma lugesin lõpuni. Ei mingit suurt draamat. Lihtsalt muutus vaikseks. Siis, kolm aastat tagasi, lükkasin ma «läike» eemale ja ei kuulnud tähendust. Ta üritas rääkida pisiasjadega, aga mina nõudsin «normaalseid» žeste ja solvusin. Nüüd nägin lõpuks, mida ta silmas pidas.

Vennapoeg piilus üle õla:
— Jätad selle alles?
— Jätan, — ütlesin ma. — Mitte seetõttu, et peaks, vaid sest see on oluline.

Pistsin kirja ettevaatlikult tagasi ümbrikusse, panin selle karu taskusse ja õmblesin pisted paksu valge niidiga kinni. Panin karu mitte ülemisele, vaid nähtavale riiulile. Mitte kui sümbolit «tagasitulekuks», vaid kui meeldetuletust: rääkida tuleb lihtsamalt, kuulata tähelepanelikumalt ja valida see, mis tõeliselt soojendab.

Ja ma mõistsin üht lihtsat asja: tähelepanu — see on keel, mida tuleb kohe mõista, kuni inimene on lähedal. Pole tähtis, mis on käes — kaisukaru või kallis sõrmus; oluline pole vorm, vaid see, mis selle taga on — soov olla lähedal, toetada, aimata ilma vihjeteta. Parem on seda õppida õigel ajal, mitte aastate pärast, mänguasja õmblust lahti harutades. Las see karu jääb nähtavaks ja meenutab: hindama tuleb mitte «ideaalseid» kingitusi, vaid elavat tähelepanu hetkes.