Kolm aastat olin suhtes naisega. Ja siis sain teada, et olin tagavarakava juhuks, kui tema endine ei tuleks tagasi

Me käisime kolm aastat. Rääkisime tõsiselt tulevikust, planeerisime pulmi. Ma arvasin, et ta armastab mind. Aga ükskord helises ta telefon, kui ta oli duši all. Juhuslikult nägin ekraanil nime: „Minu elu armastus ❤️“. See ei olnud minu nimi. Ma avasin sõnumi — seal oli kirjavahetus. Aastatepikkune kirjavahetus. Tema endisega. Nad kirjutasid üksteisele kogu selle aja. Ja ma lugesin fraasi, mille järel maailm peatus: „Kui sa kutsuksid, jätaksin ma Christopheri maha ja tuleksin sinu juurde tagasi…“

Lugesin edasi, uskudes vaevalt oma silmi. Nad suhtlesid kolm aastat. Kogu meie suhte aja. Ta elas teises linnas, oli abielus. Ta ootas. Ootas, et ta lahutaks ja kutsuks ta enda juurde.

Aga mina? Mina olin tagavarakava. See, kelle seltsis ta aega veetis, samal ajal kui tema jäi ootama.

Laura tuli duši alt välja ja nägi mind telefoniga.

— Christopher…

— Kolm aastat, — ütlesin ma vaikselt. — Kolm aastat sa kirjutasid talle. Ütlesid, et tuled tagasi, kui ta kutsub.

Ta jäi kahvatuks.

— Ma saan seletada…

— Seleta. Palun. Seleta, kuidas sa said mulle öelda, et armastad mind, planeerida minuga tulevikku, ja kogu selle aja oodata teist?

Laura hakkas nutma. Ta ütles, et tema endine oli tema esimene armastus. Nad läksid lahku, sest ta abiellus teisega. Aga ta ei lõpetanud kunagi tema armastamist.

— Kui me sinuga kohtama hakkasime, arvasin, et unustan tema. Arvasin, et aitad mul edasi liikuda. Aga ta kirjutas. Helistas. Ütles, et ta igatseb. Ja ma ei suutnud lahti lasta.

— Nii et kasutasid mind ära? Ma olin ajutine lahendus?

— Ei! Ma armastan sind!

— Aga mitte nii nagu teda.

Ta ei vastanud. Vastus oli ilmselge.

Läksin sel ööl ära. Pakkisin asjad, võtsin hotelli toa. Laura helistas, kirjutas, palus naasta. Ütles, et valib minu, et enam ei kirjuta talle.

Aga oli hilja. Usaldus oli hävitatud. Ma mõistsin: kõik, mida me ehitasime, oli vale. Ta ei armastanud mind. Ta ootas teda. Ja mina olin lihtsalt lohutus.

Järgmised kuud mõtlesin endamisi: kuidas ma ei märganud? Kas oli märke? Ja jah, oli. Ta mõnikord hajameelselt vaatas telefoni igatsusega. Mõnikord rääkis endisest liiga tihti. Mõnikord oli põhjendamatult külm.

Aga ma ei pööranud sellele tähelepanu. Arvasin, et see on lihtsalt iseloom. Ei kahtlustanud, et ta elab kahekordset elu: üks minuga, teine kirjavahetuses temaga.

Ma tundsin end ära kasutatuna. Alandatuna. Kolm aastat minu elust, kulutatud naisele, kes ei armastanud mind.

Pool aastat hiljem kohtasin teist tüdrukut. Hakkasime kohtama. Aga ma ei suutnud usaldada. Mõtlesin pidevalt: äkki tema ka ootab kedagi? Äkki olen jälle tagavarakava?

— Sa kardad mulle usaldada, — ütles ta kord.

— Jah, kardan.

— Miks?

Rääkisin talle Laurast. Kuidas ma tõtt teada sain. Kuidas end tundsin.

— Ma ei ole Laura, — ütles uus tüdruk. — Ma valisin sinu. Mitte sellepärast, et polnud teisi võimalusi. Vaid sellepärast, et tahan sinuga olla. Aga kui sa kogu aeg võrdled mind temaga, me ei pea vastu.

Tal oli õigus. Töötasin enda kallal. Õppisin uuesti usaldama. Mõistsin: mitte kõik naised ei ole nagu Laura. Mitte kõik ei kasuta.

Kaks aastat on möödas. Olen ikka koos selle tüdrukuga. Me oleme õnnelikud. Olen õppinud usaldama. Lasknud minevikul minna.

Hiljuti leidis Laura mind sotsiaalmeedias. Kirjutas: „Andesta. Ta ei läinudki oma naise juurest ära. Sain aru, et olin loll. Sina olid parim, mis mul oli.“

Ma ei vastanud. Kustutasin sõnumi. Ta tegi valiku kolm aastat tagasi. Valis tema. Nüüd elagu selle tagajärgedega.

Teate, mida ma mõistsin? Tagavarakava olemine on alandav. Aga see pole sinust. See on inimesest, kes ei oska minevikku vabaks lasta. Laura ei armastanud mind, sest ta ei vabastanud oma südames kohta. See oli hõivatud endise varju. Ma väärin kedagi, kes valib mind esimesena. Mitte tagavarakavana. Esimesena.

Aga mis te arvate, kas on võimalik armastada kaht inimest korraga? Kas annaksite andeks partnerile, kes kogu selle aja ootas kedagi teist?