Kolleeg seadis mind seitse aastat ülemuse ees halba valgusesse, aga siis palus mind teda asendada tähtsal esitlusele. Ma nõustusin ja tegin midagi, mida ma iseendalt ei oodanud…

Seitse aastat töötasin turundusosakonnas. Tavaline ametikoht, keskmine palk, karjääriredelil edasiliikumist polnud. Minu kolleeg sai nende samade seitsme aasta jooksul kolm edutamist, temast sai suunajuht, ta käis konverentsidel, sai preemiaid.

Samas rääkis ta regulaarselt ülemusele, et ma töötan aeglaselt. Et teen aruannetes vigu. Et ei saa ülesannetega õigeks ajaks hakkama. Koosolekutel mainis ta möödaminnes minu väidetavaid eksimusi, raputas pead kaastundliku näoga.

Ja siis tuli minu juurde ja palus abi. Klientidele esitluste tegemisel. Kvartaliaruande arvutustes. Turuanalüüsi koostamisel. Rääkis, et tal on kiire, et ta ei jõua, et ma olen ju kolleeg, pean aitama.

Aitasin. Arvasin, et kolleegid peavadki üksteist toetama. Tegin tema eest pool tööd, mõnikord isegi terve töö. Ta võttis mu failid, kohendas veidi, lisas oma nime ja esitas ülemusele.

Sai kiitust. Preemiaid. Edutamisi.

Minu kohta ütles, et ma ei sobi millekski suuremaks.

Püüdsin vastu vaielda. Näitasin oma tööd, tõestasin, et saan suurepäraselt hakkama. Kuid ülemuse arvamus oli juba kujunenud – mitte piisavalt initsiatiivikas, mitte piisavalt kiire, keskmine töötaja.

Ta uskus teda. Ta oli särav, enesekindel, alati teadis, mida öelda. Ja mina – vaikne, rahulik, konfliktidest hoiduv. Mugav sihtmärk.

Kaks kuud tagasi usaldati talle oluline esitlus. Ettevõtte suurim klient, potentsiaalne leping mitme miljoni euro väärtuses. Esitlus direktorite nõukogu ja kliendi esindajate ees.

Ta valmistas ette kuu aega. Kiitles koosolekutel, kuidas töö edeneb. Ülemus säras uhkusest – tema parim töötaja on taas tipus.

Kaks päeva enne esitlust tuli ta paanikas minu juurde. Ütles, et tal juhtus pereprobleem, ja ta peab kiiresti minema teise linna. Palus, et mina tema asemel esineksin. Kõik materjalid on valmis, tuleb vaid kohale minna ja esitlus läbi viia. Kogu au läheb muidugi talle, aga ta tänab mind hiljem.

Vaatasin teda ja sain aru – see on minu võimalus. Ainus võimalus näidata, milleks olen võimeline.

Nõustusin.

Ta ohkas kergendatult, saatis mulle failid ja kadus kiirelt. Avasin esitluse. See oli hea. Väga hea. Sest pool slaididest tegin ise kolm nädalat tagasi, kui ta palus mind turuanalüüsis aidata.

Esitluse päev. Koosolekusaal, direktorite nõukogu, kliendi esindajad, meie tegevjuht. Läksin kõnepulti ja süda peksles metsikult.

Hakkasin rääkima. Näitasin slaide, selgitasin strateegiat, tõin välja numbreid. Tundsin, kuidas iga minutiga muutusin enesekindlamaks. See oli minu töö. Minu ideed. Minu arvutused.

Esitlus läks hästi. Direktorid esitasid küsimusi – vastasin täpselt, komistamata. Klient noogutas, tegi märkmeid, tundus rahulolev.

Lõpus tänas meie tegevjuht mind ja ütles, et on ettevalmistuse tasemest muljetatud. Üks nõukogu liige lisas, et esitlus meenutas talle kolme kuu tagust projekti.

Naeratasin ja ütlesin, et ka selle esitluse tegin mina. Et üldse on enamus viimaste aastate osakonna materjale minu käe alt läbi käinud.

Valitses vaikus. Tegevjuht kortsutas kulmu, küsis, mida ma mõtlen.

Avasin sülearvuti ja näitasin kausta failidega. Esitluste mustandid minu nime ja loomiskuupäevadega. Vestlused, kus kolleeg palus abi. Algversioonid aruannetest enne tema redigeerimisi.

Seitse aastat tööd. Kümneid faile. Kõik minu metainfo, minu kommentaaridega, minu autorlusega.

Meie vahetu ülemus kahvatas. Tegevjuht palus kõik materjalid isiklikult talle esitada.

Kolme päeva pärast kolleeg vallandati. Ametlik põhjus – ettevõtte eetikakodeksi rikkumine ja kellegi teise intellektuaalse omandi omistamine. Talle ei antud isegi kaht nädalat etteteatamisaega.

Mulle pakuti tema ametikohta. Koos palgatõusuga nelikümmend protsenti. Koos vabandustega, et minu panust varem ei märgatud.

Meie osakonna juht sai samuti noomida – töö kontrolli puudumise ja asjade enesestmõistetavuse mitte märkamise eest.

Praeguseks on möödunud kaks kuud. Juhtin osakonda, töötan suurklientidega, käin konverentsidel. Teen seda, mida pidin tegema juba seitse aastat tagasi, kui poleks lubanud end ära kasutada.

Endine kolleeg kirjutas mulle sotsiaalmeedias. Süüdistas alatuses, reetmises. Ütles, et rikkusin tema karjääri kättemaksuks. Et tema ainult palus abi, aga mina kasutasin juhust teda uputada.

Ma ei vastanud. Lihtsalt blokeerisin.

Mõnikord mõtlen – kas tegin õigesti? Kas oleksin pidanud lihtsalt esitlust tegema ja edasi vaikima? Mitte musta pesu välja riputama, mitte teda avalikult paljastama?

Aga siis meenutan neid seitset aastat. Seitset aastat, mil ta kasvas karjääriredelil minu arvel. Sai minu töö eest preemiaid. Uputas mind ülemuse ees, et ise paremini paista.

Ja mõistan – tegin õigesti. Lihtsalt näitasin tõde.

Öelge ausalt: kas olin julm, avaldades kolleegi avalikult? Või oli mul õigus end kaitsta ja näidata, kes tegelikult kogu selle töö läbi aastate tegi?