Kokk valmistas igal õhtul ühe lisataldriku toitu – alles aastate pärast sai ta teada, kes selle ära viis

Ühes väikeses kohvikus, mis asus linnatänava nurgal, töötas kokk nimega Thomas. Teda teadsid kõik: mitte nime järgi — vaid maitsete järgi. Soojad supid, küpsetatud kala, kaneelipirukad. Inimesed tulid tema juurde mitte ainult sööma — vaid ka sooja saama. Tema köögis oli midagi kodust, tabamatut, justkui tagasitulek lapsepõlve.

Igal õhtul, pärast sulgemist, kui kohvik tühjenes ja saali tuled kustutati, jättis Thomas tagauksele ühe taldriku toitu. Ta kattis selle kaanega, pani kõrvale kahvli ja salvrätiku ning kattis taldriku rätikuga. Ja läks minema. Ta ei teinud seda tänu ootamiseks — ainult seetõttu, et ta ei suutnud seda tegemata jätta.

See algas palju aastaid tagasi. Ühel õhtul, olles prügikasti tühjendamas, märkas Thomas prügikasti juures noorukit, kes kadus kohe pimedusse. Järgmisel päeval jättis Thomas taldriku lihtsalt juhuks, kui noormees peaks tagasi tulema. Taldrik viidi minema. Ei tänu, ei jälgi, ainult tühi nõu ukse taga. Nii jätkus see aastaid. Ta ei üritanud teada saada, kes inimene oli. Ei püüdnud. Lihtsalt valmistas iga päev ühe lisaportsioni — harjumusest.

Aastad möödusid. Thomas vananes, kohvikus läks vaiksemaks. Naabrid kolisid ära, tänavad muutusid. Kuid tema jätkas toidu valmistamist — ja jätkas taldriku ukse taha jätmist.

Ja siis ühel vihmasel oktoobripäeval astus kohvikusse noor mees. Pikk, seljakotiga ja vihmast läbimärjas mantlis. Ta istus akna juurde ja vaatas pikka aega menüüd avamata. Kui Thomas köögist välja tuli, tõusis külaline püsti.

— Kas see olite teie? — küsis ta.

Thomas oli hämmeldunud.

— Ma… ma ei tea, millest sa räägid.

Mees võttis seljakotist valge salvrätiku. Nurgas oli kohviku logo. Vana, veidi pleekinud.

— Mina olin see poiss teie prügikasti juures. Tookord. Ma sõin teie toitu aastaid. Vaikides. Sest ma häbenesin. Sest ma ei teadnud, kuidas tänada.

Ta jäi vait. Siis lisas:

— Tänu teile ei olnud ma mitte üksnes näljasurmast päästetud. Ma jäin ellu. Siis õppisin. Ja siis hakkasin ise süüa tegema. Praegu olen ma kokk. Mul on teises linnas oma pisike kohvik. Ja igal õhtul jätan ka mina ühe taldriku ukse taha. Sest kunagi tegi keegi sama minu jaoks.

Thomas ei vastanud kohe. Ta läks kööki. Tuli tagasi kahe kausitäie supiga. Asetas need lauale.

— Söö, — ütles ta. — Räägid siis kõik algusest peale.

Ja sel õhtul sai kohvik taas selleks, mis see oli alati olnud: kohaks, kus toit pole lihtsalt toit. Vaid soe käsi pimeduses. Ja mälestus, mis tuleb tagasi siis, kui seda kõige vähem ootad.