Kõik varises mu jalge all, aga ma ei märganud midagi… kuni ühel päeval helistasin üheksanda korruse uksekella

Minu mees ostis korteri oma teisele naisele otse meie alla. Nad elasid seal koos neli aastat, aga mina… mina olin üleval, teadmatuses. Kõik varises mul jalge alt, aga ma ei näinud midagi — kuni ühel päeval tõde mind halastamatult tabas.

Ühel pärastlõunal kastisin rõdul lilli, kui nägin teda. Ta tuli alumise korruse korterist välja, sulges ukse nii enesekindlalt, nagu tuleks ta omaenda koju. Ma imestasin, aga mõtlesin: „Ehk käis lihtsalt naabrit vaatamas.“ Kuid südamesse jäi rahutus.

Mõne päeva pärast nägin teda jälle. Seekord ta sisenes samasse korterisse toidukotiga. Tema näol oli hellus, rõõm… emotsioonid, mida ma polnud juba ammu näinud. See hetk murdis mind seestpoolt.

Ma ei suutnud enam vaikida. Läksin majahoidja juurde. Ta kõhkles, pööritas silmi, aga lõpuks ütles:
— Härra Toomas käib tihti üheksandas korteris… seal elab juba aastaid noor naine.

Mu süda tardus. Üheksas korter oli otse meie all. See tähendas, et ta oli elanud topeltelu — üleval minuga, all temaga. Ja mina kõndisin iga päev mööda neist ustest, teadmata, et minu abielu oli pelgalt vari.

Sel õhtul leiutasin ettekäände. Ütlesin, et mulle toodi vale pakk, ja koputasin üheksanda korteri uksele. Ukse avas noor, kena naine. Tema silmad täitusid hirmuga, kui ta mind nägi. Ja tema selja taga istus mu mees Toomas. Tema sussid seisid ilusti kõrval. See oli nende kodu.

Ta kargas püsti.
— Kärt… lase mul seletada…
Mu hääl värises, kuid oli täis viha:
— Seletada mida? Et sa oled siin elanud neli aastat, otse minu nina all? Et mina olin ainult sinu ametlik naine, aga mitte see, kelle juurde sa tegelikult kuulusid?

Korteris valitses haudvaikus. Naine langetas pilgu. Toomas higistas, ei suutnud mulle otsa vaadata. Ja ma mõistsin: meie abielu on surnud. Sellist reetmist ei anna andeks.

Läksin üles ja lõin ukse kinni nii, et trepikoda kajas. Sel ööl ta ei julgenud tulla. Telefon helises lõputult, aga ma ei vastanud.

Hommikul tuli mu ämm Leelo. Ta astus sisse kutsumata, karm nägu ees.
— Sa pead rahunema, — ütles ta külmalt. — Kõigil meestel on oma nõrkused. Toomas armastab sind, ta armastab lapsi. Ta ostis selle korteri ainult selleks, et olla märkamatult. Kui sa nüüd skandaali teed, häbistad kogu perekonna.

Mu kurk tõmbus kinni.
— Nii et sa teadsid? Kogu aeg?

Ta pööras pilgu kõrvale.
— Jah. Juba neli aastat. Ma palusin tal lõpetada, aga ta ei kuulanud. Tark naine oskab silmad kinni pigistada, et kodu koos hoida.

Naersin kibedalt. Kõik teadsid. Tema, tema ema… ainult mina olin pime.

Õhtul tuli Toomas koju. Ta langes põlvili, haaras mu käed, anus:
— Anna andeks. Ma lõpetan temaga, müün selle korteri, mõtle laste peale, mõtle meie peale. Palun, anna mulle veel üks võimalus.

Ma vaatasin tema silmadesse. Kunagi nägin seal armastust. Nüüd ainult tühjust ja valet.
— Ära muretse, — ütlesin külmalt. — Ma lasen su vabaks. Aga valmistu kohtuks. Ma võitlen laste ja vara pärast. Sa ei pääse tagajärgedeta.

See oli viimane löök meie abielule. Toomas kahvatus, Leelo jäi sõnatuks. Nad ei oodanud, et see vaikne naine, keda nad tundsid, tõuseb ja katkestab kõik ahelad.

Sellel õhtul ma matsin oma abielu. Aga koos valuga tuli jõud. Sest reetmine võib murda… aga see võib anda ka julguse öelda: „Mitte kunagi enam.“