Kõik naersid vana naise üle… kuni kirurg astus välja ja ütles sõnad, mis vaigistasid kogu saali

Haigla ootesaalis valitses närviline õhkkond. Kuulsid samme, paberite kahinat, aparaatide piiksatusi. Mõni perekond sosistas, mõni istus vaikides, pilk maas või telefoniekraanil. Õhus hõljus hirm ja ootus.

Kõige kaugemas nurgas istus vana naine. Tal oli seljas kulunud mantel, varrukaotsad olid narmendavad ja jalas eri paaris kingad – üks must, teine pruun. Sülle surus ta vana nahast käekotti, justkui oleks kogu tema maailm seal sees. Ta istus vaikselt, ei häirinud kedagi, aga ometi tõmbas pilke.

Mõned muigasid.
– Eks ta eksis siia, – sosistas üks naine oma mehele.
– Või tuli tasuta kohvi peale, – turtsatas mees.

Kaks teismelist piilusid teda ja kihistasid, matkides tema aeglaseid liigutusi. Isegi mõned õed vahetasid omavahel pilke.

Noor õde kogus julgust, astus ta juurde ja küsis ettevaatlikult:
– Vanaema, kas olete kindel, et olete õiges kohas? Kas ma peaksin aitama teil osakonna üles leida?

Naine tõstis silmad. Need olid selged, sügavad, täis elatud aastaid. Ta naeratas õrnalt ja vastas:
– Jah, laps. Ma olen täpselt seal, kus pean olema.

Tunnid venisid. Vana naine vaatas aeg-ajalt kaheukselise operatsioonisaali poole. Ta ootas. Rahulikult, kannatlikult, nagu inimene, kes on terve elu ainult oodanud.

Kell 15:12 avanesid uksed. Hallide varjudega silmadega kirurg astus välja. Mask rippus ühe kõrva küljes, juuksed sassis, väsimus näos. Ta vaatas ringi ja läks otse selle naise juurde.

Inimesed jäid hingetuks.

Ta pani käe tema õlale ja ütles nii, et kõik kuulsid:
– Kas te räägite neile, kes te minu jaoks olete?

Naine tõusis aeglaselt. Tema hääl oli vaikne, aga kindel:
– Minu nimi on Maria Tamm. Palju aastaid tagasi oli mul väike pagariäri Kalamajas. Mul ei olnud oma lapsi, aga üks poiss käis seal pidevalt. Ta oli näljane, isa polnud ja ema töötas end ribadeks. Algul andsin talle saia ülejääke, hiljem lubasin tal aidata, et ta natuke teeniks. Kui märkasin, et ta ei oska korralikult lugeda, hakkasin teda õpetama. Ja kui ta ema suri, tegin kõik, et ta kooli pooleli ei jätaks.

Kirurg astus lähemale ja ütles:
– See poiss olin mina.

Ootesaalis kostis ahhetusi.

– Täna olen ma kliiniku kardiokirurgia juhataja, – jätkas ta. – Aga võib-olla ei oleks ma siia kunagi jõudnud, kui mitte tema. Tema uskus minusse, kui mitte keegi teine ei uskunud.

Ta hingas sügavalt sisse ja lisas, hääles värin:
– Täna tegin oma tuhandenda südameoperatsiooni. Ja ma ütlesin meeskonnale, et tahan seda päeva tähistada mitte kolleegidega, vaid ainult ühe inimesega. Temaga, kes kinkis mulle lootuse.

Algul kostsid tagasihoidlikud, siis järjest tugevamad aplausid. Lõpuks tõusis kogu ootesaal püsti. Need, kes veel mõni tund tagasi naersid, vaatasid nüüd maha.

Doktor võttis proua Maria käe pihku ja ütles:
– Ma broneerisin meile kohviku laua. Kas sööme tüki šokolaadikooki?

Naine naeratas ja vastas:
– Ainult siis, kui see on tõesti šokolaadine.

Nad lahkusid koos – käsi käes. Ja seekord tõusis kogu saal püsti mitte viisakusest, vaid austusest.