Kõigile teistele olime ideaalne paar. Ainult mina teadsin, mis toimus suletud uste taga

Piltidel – naeratused, harmoonia. Tema on särgiga, mina kerge meigiga ja käsi tema õlal. Keegi ei oskaks arvata, et meie vahel pole juba ammu olnud isegi tavalist “kuidas sul läheb?”.
Kutsusime külla külalisi, osalesime peresündmustel, jalutasime pühapäeviti pargis. Ta hoidis mind käest – aga ainult siis, kui keegi vaatas. Ja kodus – vaikus. Raske, tihe, nagu tekk, mis visatud kõigele sellele peale, mida ei tohi välja öelda.

Ta ei karjunud. Kunagi ei löönud. Ei reetnud – vähemalt mina ei tea sellest. Aga vaatas minust läbi, justkui mind poleks olemas. Aastaid elasin inimesega, kellele oli ükskõik, kas mul pea valutab, kas ma magasin, kas olen üldse olemas.

Kõige hullem oli õhtuti. Ta istus ajalehega või lülitas televiisori sisse. Ma püüdsin vestlust alustada, küsida, kas hakkab õhtusööki sööma. Ta vastas lühidalt: “Ma ei ole näljane” või “Oleks vaiksem, mäng käib”. Ja siis vaikis hommikuni.
Mõnikord mõtlesin, et oleks parem, kui ta petaks. Siis oleks mul põhjus lahkuda. Aga nii – ma olin vangi suhetes, kus polnud millestki kinni haarata, et öelda: “Näete?! Seepärast ma lähen ära!”.

Väljastpoolt – ideaalne paar. Sees – tühjad toad, kus keegi ei kallista, ei küsi, ei oota.
Ühel päeval ärkasin mõttega: kui midagi ei muuda – suren. Mitte kehaga. Hingega. Igavesti.

Alustasin väikesest – lõpetasin teesklemise. Ei meikinud enam, kui me koos välja läksime. Ei pannud kleiti selga, kui külalised tulid. Ei naeratanud, kui keegi ütles: “Milline tugev pere teil on”. Ei vastanud: “Jah, me oleme nii kaua koos ja ikka veel armastame üksteist”. Lihtsalt vaikisin. Ja see vaikus rääkis rohkem kui kõik mu sõnad viimastel aastatel.

Ta märkas muutusi mitte kohe. Alles mõne nädala pärast, kui nägi esimest korda triikimata särki. Kui ma ei valmistanud lõunasööki. Kui ei küsinud, mis kell ta tagasi tuleb.
Ta tõstis ajalehest silmad ja küsis kergelt muiates:
– Kas midagi juhtus?
– Ei. Mitte midagi ei juhtunud, – vastasin mina. – Juba aastaid.

Ta vaikis, pöördus tagasi lugemise juurde, nagu oleks kuulnud lihtsalt müra. Aga midagi muutus. Ma lakkasin olemast taust. Muutusin nähtavaks – kui mitte millegi muu, siis oma külma suhtumisega.

Õhtuti istusin laua taha teetassiga ja kirjutasin mõtteid üles. Ostsin paksu vihiku ja kirjutasin sinna kõik: mis valutab, millest puudust tunnen, mida mäletan nendest aegadest, kui me veel naersime. Siis sulgusin selle ja panin riiulile. See oli minu ruum. Ainus, kus mind tõeliselt kuulati.

Käisin teraapias. Tahtsin aru saada, miks ma aastaid olin leppinud eluga emotsionaalses kõrbes. Esimesel kohtumisel küsis psühholoog:
– Mida te praegu tahate?
Ma olin jahmunud. Mind polnud sellest aastaid küsitud. Ja kindlasti – mitte tema poolt.

Hakkasin enda silmi avama. Enda soovidele, hirmudele, unistustele. Sain aru, et ma ei taha lahutada reetmise, vägivalla või skandaali pärast. Tahan lahkuda, sest mind pole enam neis suhetes. Sest ma ei suuda enam teeselda, et elan.

Kui üritasin temaga uuesti rääkida, muheles ta:
– Sa oled vaadanud neid oma naiste saateid. Elu pole muinasjutt.
– Jah, – vastasin rahulikult. – Aga see ei tähenda, et peaksin mängima selles elus mööblieseme rolli.

Ta vaatas mind esimest korda paljude aastate jooksul mitte ükskõikselt, vaid üllatusega. Justkui nägi naist esimest korda, mitte sisekujunduse osa.
Kuid ma olin juba kaugel. Võib-olla füüsiliselt – samas majas, sama laua taga. Kuid seesmiselt – kõigest kaugemal tema juurest ja lähemal iseendale.

Pühapäeva hommikul ütlesin, et lahkun. Ta, nagu alati, istus lauas, sõi muna ja luges ajalehte. Aga mina olin juba valmis – kohver seisis ukse juures.
– Ma võtsin korteri üürile, – ütlesin vaikselt. – Kolmeks kuuks. Ma vajan ruumi.
Ta ei reageerinud kohe. Pani ajalehe kõrvale, vaatas mind ilma emotsioonideta:
– Sa liialdad. Mitte midagi halba ju ei toimu.
– Just nimelt. Mitte midagi. Ja see on kõige hirmutavam.

Panin mantli selga, võtsin koti. Kui ukse sulgesin, kuulsin, kuidas ta pani tassi lauale. Sõnadeta, hüvastijätuta. Nii nagu kõik need aastad.

Uus korter oli väike, kuid lõhnas värske värvi ja alguse järele. Esimestel päevadel ei suutnud ma uinuda – mitte ärevusest, vaid ebatavalisest vaikusest, mis ei haavanud.
Hakkasin elama omamoodi. Ärkasin, kui tahtsin. Lugesin raamatuid, milleks varem aega ei jätkunud. Käisin joogas. Kirjutasin. Hingasin.

Kaks nädalat hiljem saatis ta sõnumi:
«Äkki tuleksid lõunale? Räägime. Äkki saab veel midagi parandada».
Ma vaatasin ekraani pikalt. Algul ei tundnud midagi. Aga siis tuli mõte: äkki peaks võimaluse andma? Äkki ta kuulis mind lõpuks?
Kuid sellele järgnes teine, valulik, aga aus mõte:
Kõige raskem on lahkuda mitte inimesest, vaid illusioonist, et kunagi läheb kõik paremaks.

Kas sina suudaksid lahkuda, kui valu – ei ole kellelegi muu nähtav, kui sinule? 💔