Kohus, kus ma võitlesin poja hooldusõiguse eest… kuid kõik muutus, kui mu seitsmeaastane poeg ootamatult kätt tõstis ja palus lugeda kirja isalt

Päev pärast seda, kui tabasin oma abikaasa tema kolleegiga, ütles ta külmalt: «KOERA MA JÄTAN ENDALE. SINULE JÄÄB LAPS.» Tema ema muigas ja lisas: «Noh, vähemalt koer on kasvatatud, erinevalt…»

Ma ei pidanud vastu ja esitasin lahutuse, püüdes saada täielikku hooldusõigust meie seitsmeaastasele pojale Markile. Kohtupäeval kulges kõik tavapäraselt, kuni Mark ootamatult kätt tõstis. Kohtunik kortsutas kulmu ja küsis:

— Mis sa tahad öelda?


Mu poeg vastas vaikselt:

— Kas ma võin lugeda, mida isa eile mulle kirjutas? Kohtunik tõstis üllatunult kulmu.

Mu mehe advokaat kummardus tema poole ja sosistas midagi kiiresti. — Vaikus saalis! — ütles kohtunik kindlalt. — Lase lapsel lugeda. Mu süda pitsitas. Kogu saal tardus, kui Mark avas paberi ja hakkas lugema.

Ma istusin kohtupingis ja vaevalt hingasin. Süda peksis nii valjult, et kuulsin seda kõrvus. Mu poeg tõusis toolilt, väike, kõhnake, segaduses silmadega. Käes hoidis ta pooleks volditud paberit. Keegi ei oodanud, et laps räägib.

— Kas ma võin lugeda, mida isa mulle eile kirjutas? — kordas ta.

Kohtunik noogutas. Saalis oli nii vaikne, et oli kuulda, kuidas keegi tagareas kohmakalt köhatas.

Mark avas paberi ja alustas väriseva häälega:
— «Mark, pea meeles: ema on paha. Ta valetab kogu aeg. Ta tahab sinult mind ja vanaema ära võtta. Kuid sa oled mees, sa pead olema koos minuga ja mind usaldama. Kui sa ütled kohtunikule, et tahad elada koos minuga, ostan ma sulle koera ja uue jalgratta. Sa ju ei reeda isa?»

Mul läks silme ees mustaks. Kuulsin, kuidas keegi saalis vaikselt ahhetas. Kohtunik toetas raskelt ennast tooli seljatoele. Mu endise mehe advokaat püüdis talle midagi sosistada, kuid oli juba hilja — kõik lapse sõnad olid juba öeldud.

Mark jäi vait, voltis paberi kokku ja vaatas maha. Nägin, kuidas ta hammustas huult, püüdes mitte nutta. Sel hetkel tahtsin tõusta ja teda kallistada, suruda endale, kaitsta selle mustuse eest, kuid mul ei olnud õigust korda rikkuda.

— Kas sa ise tahtsid seda lugeda? — küsis kohtunik pehmelt.

— Jah, — noogutas poeg. — Ma tahan elada koos emaga. Ma armastan teda. Ta on alati lähedal.

Ma ei pidanud vastu, pisarad puhkesid iseenesest. Katsin näo kätega. Kõik, mida ma kuude jooksul kinni hoidsin, kõik alandused, kõik solvumised — kõik purskus ühe hetkega välja.

Mu endine mees istus süngelt, hambad ristis kokku. Tema ema tahtis midagi öelda, kuid kohtunik vaatas talle teravalt ja tõstis käe, kutsudes vaikusele.

— Piisab, — ütles ta kindlalt. — Kõik on selge.

Ülejäänud istung möödus nagu unes. Ma peaaegu ei kuulnud, mida advokaadid ütlesid, ei mõistnud terminoloogiat. Ma ainult tundsin poja kätt, mis seejärel libises minu pihku. Väike, kuum, usaldav.

Sellel päeval tehti otsus minu kasuks. Täielik hooldusõigus. Kohtunik ütles: «Laps peab elama seal, kus teda armastatakse ja kus tal on turvaline olla».

Kui me saalist välja tulime, toetas Mark ennast minu vastu.
— Ema, ma kartsin, — sosistas ta. — Aga ma rääkisin tõtt.

Ma kallistasin teda nii kõvasti, et ta naeris:
— Sa murrad mu ära!

Ja esimest korda pika aja jooksul naersin koos temaga.

Ent sees oli valu. Valu sellest, et inimene, kellega ma kunagi jagasin voodit, perekonda, unistusi, osutus võimeliseks survestama enda poega. Altkäemaksudega, manipuleerimise ja šantaažiga. Mitte mind — last. Meie last.

Ma mõtlen tihti: miks ta seda tegi? Kas tõesti kättemaksu pärast? Selleks, et iga hinna eest võita? Kuid jutt ei käinud asjadest ega tegudest, vaid väiksest hingest, mida ta ise kahjustas.

Nüüd, kui on möödunud mõned kuud, õpime me Markiga uuesti elama. Meie kahekesi. Mõnikord ärkab ta öösiti ja ütleb: «Ema, ma kardan, et isa tuleb jälle». Ma silitan ta juukseid ja sosistan: «Ma olen siin. Keegi ei võta sind».

Ma püüan tugev olla, kuid mõnikord, kui olen üksi, tahan karjuda solvumise pärast. Ma ei mõista, kuidas oli võimalik niimoodi reeta. Isegi mitte mind — enda last.

Ja iga kord küsin endalt sama küsimuse:
miks, kui me armastasime teineteist, ei näinud ma temas seda julmust? Kas see oli alati olemas või ilmus see hiljem?

Aga kas teil on tulnud kokku puutuda sellise reetmisega — kui inimene, kes pidi kaitsma perekonda, muutus selleks, kelle eest tuleb last kaitsta?