Kohtasin unistuste meest pärast valusat lahutust. Ta elas minu juures pool aastat, kuni ühel päeval naaber rääkis mulle temast tõe…

Mind on 55 ja olen üksik. Mees jättis mind maha pärast 28 aastat kooselu. Aastad läksid ja oli ammu aeg midagi oma eluga teha. Ja siis kohtasin teda.

Talle oli 38, sportlik, hoolitsetud, tähelepanelik. Tutvusime pargis — ta jalutas koeraga, mina istusin pingil raamatuga. Ta tuli minu juurde ja hakkas rääkima. See oli kerge. Esimest korda kolme aasta jooksul pärast lahutust oli mul temaga tõeliselt kerge.

Hakkasime kohtamas käima. Ta kinkis mulle lilli, helistas iga päev ja tundis huvi minu elu vastu. Rääkis õigesti: et vanus on ainult number, et ma olen ilus, et ta pole ammu kohanud nii huvitavat naist. Ma sulasin. Jumal küll, kuidas ma sulasin nende sõnade peale, pärast seda, kui mu mees uppus kolmekümneaastase juurde, öeldes, et ma olen “vanaks jäänud ja igav”.

Neljanda kuu möödudes ütles ta, et üürib oma korterit ja otsib uut. Küsis, kas ta võiks paar päeva minu juures ööbida. Nõustusin — olime ju lähedased, miks mitte? Paar päeva muutus nädalaks. Nädal — kuuks. Ma ei olnud vastu. Oli meeldiv ärgata mitte üksinda.

Esimene kuu oli hea. Ta valmistas hommikueineid, vaatasime filme, ta masseeris õhtuti mu õlgu. Romantika. Aga siis hakkasin märkama kummalisusi. Ta ei käi tööl. Üldse mitte kuskile. Istub terve päeva diivanil telefoniga või sülearvutiga.

“Vabakutseline”, — vastas ta mu küsimustele. “Kaug-töö, projektid”. Ma uskusin seda. Miks mitte uskuda? Nüüd töötavad kõik nii. Aga raha polnud. Üldse. Kommunaalarved maksin mina. Toidud ostsin mina. Kui tema auto katki läks, maksin remondi mina — “ma maksan tagasi nädala pärast, kallis, lihtsalt maks kogu seisak”.

Ta ei maksnud tagasi. Möödas oli kuu, kaks, kolm. Hakkasin arvestama. Poolaasta jooksul kulutasin tema peale nii palju, et oleksin võinud osta auto. See ilma arvestamata, et ta elas minu korteris tasuta.

Kui ma ettevaatlikult rahast rääkima hakkasin, hakkas ta hüsteeritsema. Mitte skandaal — just hüsteeria. Pisrad, värisev hääl, solvangud: “Kas sa ajad mind minema? Pärast kõike? Ma arvasin, et me oleme koos, ma arvasin et sa armastad mind! Või kas sinu jaoks tähendab kõik raha?”

Tundsin end nagu kalts. Vabandasin. Rahustasin teda. Ütlesin, et mitte, muidugi mitte, lihtsalt muretsen meie tuleviku pärast. Ta “andestatud”, aga pärast seda muutus veelgi külmemaks. Seksis oli vähem. Vestlusi — ka. Ta solvus demonstratiivselt.

Hakkasin talle kingitusi ostma. Üritasin tuua tagasi seda, mis oli alguses. Uus kallis telefon. Kaubamärgiga jope. Ta võttis neid vastu nagu enesestmõistetav ja isegi ei öelnud eriti tänu.

Kõik muutus, kui juhuslikult rääkisin naabriga. Olime apteegis järjekorras, ja ta küsis äkki: “Kuule, kas sul keegi elab praegu? Nägin meest tulemas sinu trepikojast välja”. Rääkisin temast. Kirjeldasin. Ja ta kahvatas.

“Jumal küll”, — ütles ta. “See on ju tema. Kolm aastat tagasi elas minu tuttava juures viiendas majas. Ka ütles, et on vabakutseline, samuti parasiit. Ta ajas ta välja, kui aru sai, et ta lihtsalt kasutab teda”. Siis ütles ta veel kaks nime. Naiseleid meie piirkonnast. Kõik üle viiekümne. Kõik üksikud pärast lahutust.

Nähes oma hääbumist, siis ei küsinud isegi, mis juhtus.

“Pane oma asjad kokku”, — ütlesin. “Mine ära. Kohe praegu”.

Algul ta ei saanud aru. Siis algas: solvangud, ähvardused, pisarad. “Sa ei saa seda teha! Mul pole kuhugi minna! Ma armastasin sind!” Ma vaikides pakkisin tema asjad kotidesse ja asetasin koridori.

Ta läks ära. Uks paugutas, lubades, et ma kahetsen. Lukustasin end, istusin põrandale esikus ja nutsin. Häbi pärast. Vihast. Sellest, et lasin end nii ära kasutada.

Nädal hiljem märkasin kadumist. Ema ehted — kuldkõrvarõngad ja kett, mille ta jättis mulle enne surma. Ainus, mis mul temast järel. Ta varastas need. Tõenäoliselt viimasel päeval, kui ma olin tööl.

Ma ei teinud politseisse avaldust. Ei suutnud midagi tõestada — ta ütles, et ma ise kinkisin need talle. Pealegi, lihtsalt häbi. Häbi tunnistada, et 55-aastaselt lasin esimese mehe peale, kes ütles paar komplimenti.

Nüüd olen taas üksi. Raha pole — säästud on kulunud. Ema ehted kadusid. Usaldus inimeste vastu kadus. Sõbrannad ütlevad: “Unusta, ta ei ole sinu emotsioonide väärt”. Aga ma ei suuda unustada. Mitte teda — vaid iseennast. Seda rumalat naist, kes meeleheitlikult igatses armastust.

Kas teate, mis on kõige hirmsam? Mõnikord vaatan telefoni — äkki ta kirjutab. Äkki ta vabandab. Äkki ütleb, et kõik oli tõeline. Ja ma vihkan end selle lootuse pärast.

Ja arvan: olen ma ohver või rumal? Kas ta kasutas mind ära või lasin ise? Ja peamine — kas ma hoiataksin teisi naisi, kui saaksin teada, et ta leidis kellegi jälle? Või vaikisin, sest on häbi tunnistada oma rumalust?