Kohtasin kodutut meest prügikonteineri juures ja otsustasin ta oma koju viia, kuid hiljem jäin kõnevõimetuks, kui ta duši alt välja astus…

Ma pole kunagi olnud inimene, kes läheks mööda teiste hädast. Võib-olla on see iseloomujoon või hoopis minu vanaema mõju, kes alati ütles: „Aita, kui saad. Iga hea teoga muutub maailm paremaks“.

Sel õhtul naasin koju töölt. Oli külm, esimesed sügiskülmad sundisid inimesi ennast sisse pakkima ja kiirustama sooja kodu poole. Kiirustasin poodi leiva järele, kui teda nägin.

Mees seisis prügikonteineri ääres, küürus, vanas, määrdunud mantlis. Tema käed värisesid külmast ja pilk oli suunatud maapinnale. Ta ei kerjanud ega sirutanud kätt. Lihtsalt seisis seal, justkui vabandades oma kohaloleku pärast.

Peatusin, tundes, kuidas midagi mu sees tõmbub kokku.

— Kas teil on nälg? — küsisin.

Ta tõstis silmad. Need olid sinised, peaaegu läbipaistvad, ja neist paistis nii palju väsimust, et mul oli raske seda pilku taluda.

— Natuke, — vastas ta kähedal häälel.

Ostsin talle lähedal asuvast poest süüa: võileibu, kuuma kohvi ja šokolaadibatooni. Ta tänas mind nii, nagu oleksin andnud talle midagi hindamatut.

— Kas teil on ööbimispaik? — lipsas mulle üle huulte.

Ta jäi kohmetult ringi vaatama, justkui kontrollides, kas keegi veel räägib.

— Ei, aga ma saan hakkama.

Ja siis tegin ma midagi, mida ma endalt ei oodanud.

— Tulge minu juurde. Mul on külalistetuba. Saate end pesta ja ööbida.

Ta jäi paigale.

— Kas te olete tõsine? — küsis ta uskmatuses.

— Täiesti.

Ma ei mõelnud sellele, mida ma teen. Ei küsinud endalt, kas see on ohutu. Ma lihtsalt ei saanud jätta teda sinna külma kätte.

Kui me kohale jõudsime, näitasin talle tuba ja pakkusin, et ta võiks end pesta, kuni ma õhtusööki soojendan.

— Aitäh, — ütles ta vaikselt, võttes vastu puhtad rätikud.

Tema tänulikkus oli nii siiras, et ma tahtsin veel rohkem aidata.

Panin pliidile supipoti ja hakkasin teed valmistama. Möödus umbes viisteist minutit, kui kuulsin, et duši voolamine lakkas.

— Rätikud on vannitoas, võite hommikumantli võtta, — hüüdsin ma, et ta mind kuuleks.

Vastust ei tulnud. Läksin köögist välja, et veenduda, kas kõik on korras. Just sel hetkel ilmus ta uksele.

Kui ta vannitoast välja tuli, kaotasin ma kõnevõime. Minu ees seisis täiesti teine inimene. Puhtad juuksed, hele nahk ja riided, mille olin talle andnud, tegid ta täiesti tundmatuks.

Aga asi polnud ainult selles.

Ma vaatasin teda ja ei suutnud uskuda. Tema nägu tundus… tuttav. Nii tuttav, et mul läks hing kinni.

— Kas kõik on korras? — küsis ta, märgates minu šokki.

— Ma… mulle tundub, et olen teid kuskil näinud, — laususin, püüdes aru saada, miks ta tundub nii tuttav, nagu oleks ta mu mälestustest välja astunud.

Ta muigas kohmetult.

— Võib-olla olete näinud. Kunagi oli mul hoopis teistsugune elu.

— Kas te saaksite rääkida? — küsisin, tundes, et pean teadma tõde.

Ta nõustus ja istus laua taha.

— Minu nimi on Richard. Kümme aastat tagasi olin ma ärimees. Mul oli perekond, naine, lapsed. Me elasime suures majas. Kõik tundus ideaalne, kuni tegin vea.

Ta jäi vait, vaadates teetassi.

— Ma investeerisin kõik raha ühte riskantsesse projekti. Kaotasin kõik. Kodu, äri… isegi perekond pööras mulle selja. Sellest ajast olen rännanud mööda ilma.

Kuulasin teda ja mu süda tõmbus kokku.

— Richard… — katkestasin, teadmata, kuidas öelda. — Kas te olite omanikuks ettevõttele “Clear Horizon”?

Ta tõstis järsult silmad.

— Kust te teate?

Ma ei suutnud uskuda. See tõesti oli tema. Inimene, kelle lugu olin kunagi lehes lugenud. Pankrotistunud miljardärist, kes pärast pankrotti kadus. Teda süüdistati kõiges ja nimetati seiklejahingeks.

— Lugesin teist… aastaid tagasi. Poleks kunagi arvanud, et kohtun teiega sellisel moel.

Ta langetas pilgu.

— Nüüd te mõistate, miks ma olen siin.

Istusin vaikides, isegi teadmata, mida öelda. Minu ees oli inimene, kes oli kaotanud kõik, kuid ei kurtnud ega palunud abi.

Sellest ajast on möödunud mitu kuud. Aitasin Richardil leida töökoha ja elupaiga. Oleme head sõbrad ja olen uhke, et ei käinud tol päeval mööda.

Mõnikord võib üks otsus, üks hea tegu muuta mitte ainult teise inimese elu, vaid ka sinu enda oma. Ja ma mõistsin, et abi ja headus tulevad alati tagasi.