Kohtasin armastust 65-aastaselt ja lõpuks uskusin, et elu annab teise võimaluse… Aga minu laste sõnad näitasid: mõnikord tuleb valu sealt, kust seda üldse ei oota

Kui sain 65, olin peaaegu leppinud mõttega, et armastus — see on peatükk, mille ma kunagi sulgesin. Kaksteist aastat lesepõlve, tühi maja, harjumuspärane vaikus. Ja äkitselt tema ilmus. Mees, keda ma alguses isegi tõsiselt ei vaadanud — liiga noorem, liiga elav, liiga «mitte minu elu jaoks». Aga samm-sammult ta astus mu ellu: tähelepanu, hoolivusega, soojusega, mille olin juba unustada jõudnud. Talle on 48, ja ta tegi mulle nii liigutava abieluettepaneku, et käed värisesid nagu teismelisel tüdrukul.

Ja just sel hetkel, kui ma lõpuks uskusin, et elu võib kinkida teise võimaluse, tuli mulle kõige valusam — minu laste reaktsioon. Nad ei tahtnud isegi teda kuulata. Istusid minu vastu nagu ülekuulamise ajal ja ütlesid:
– Kui tahad temaga abielluda, kirjutad kõik varad meile ümber. Muidu unusta pere.

Ma vaatasin neid ega suutnud mõista: kas need on nemad, minu lapsed, kes on minu käte peal kasvanud? Teavad, kuidas me nende isaga elasime? Kuidas ma üksinda majapidamist, õppimist, haigusi, laene vedasin? Ja nüüd, kui lihtsalt tahan olla õnnelik, panevad nemad mulle tingimusi, nagu oleksin neile midagi võlgu.

Ma keeldusin. Vaikselt, aga kindlalt. Tütar kargas püsti, poeg lõi käega vastu lauda.
– Me kardame lihtsalt sinu pärast! Ta kasutab sind ära! – nad karjusid.
Kuid nende silmades ei olnud hirmu. Seal oli ahnus, mille pärast mul nii häbi hakkas, nagu oleksin mina milleski süüdi.

Nad läksid ära, ust paugutades. Ja ma istusin kaua üksi, vaadates tühje tasse. Tühjad, nagu sümbol kõigest, mis meie vahel jäänud on.

Ja öösel kuulsin ma nutmist. Vaevalt kuuldavat, summutatud. Ma arvasin, et nägin und, kuid heli kordus. Läksin magamistoast välja ning tardusin. Köögis istus minu noorem tütar. See sama, kes päeval karjus, et ma «hävitavad pere». Tal oli käes minu foto peigmehega ja ta nuttis nii vaikselt, nagu kardaks, et teda kuulevad seinad.

– Ema… mul on hirm, – sosistas ta.
Ma astusin lähemale, aga tema ei tõstnud silmi.
– Mulle tundub, et ta võtab su meilt ära. Ja mul ei jää kedagi. Ma… ma ei taha sind kaotada.

Sellel hetkel see nagu tabas mind. Nägin mitte täiskasvanud naist, vaid seda väikest tüdrukut, keda kord öösiti kallistasin, kui ta pimedust kartis. Ja ma mõistsin: võib-olla pole asi mitte varades. Võib-olla nad lihtsalt ei oska mind lahti lasta. Ei taha mõista, et mul on oma elu. Et ma — pole ainult ema, vaid ka naine, kes tahab olla armastatud.

Aga ma olen ka inimene. Mul on ka õigus oma õnnele. Või ei ole?

Ja juba mitu päeva olen olnud omadega sassis. Peigmees ootab minu otsust. Lapsed vaikivad, aga tunnen, et nende sees keeb kõik. Ja mina seisan keskel, justkui kahe tule vahel, ja ei tea, kumma palavik põletab rohkem.

Ja kogu aeg mõtlen: mis on olulisem — hoida suhteid lastega iga hinna eest või, vastupidi, näidata neile, et emal on õigus elule, armastusele, valikule?

Palun öelge ausalt: kuidas teie minu asemel toimiksite?