Kogu minu lapsepõlve ajal ütlesid vanemad, et neil ei ole raha minu sünnipäevakingiks, kuid mu õele anti alati kingitusi… Kui ma vaid oleksin siis teadnud, miks…

Ma mäletan endiselt, kuidas ootasin lapsepõlves oma sünnipäeva. Vahest möllas väljas kevadvihm, lõhnas niiske maa ja värske muru järele, aga ma unistasin ikka sellest, et saan heledast kingikarbist nuku või värvid joonistamiseks. Kuid igal aastal vaatasid vanemad, Mark ja Anna, mind kombinatsiooni kaastundest ja mingisugusest salajasest kurbusest.

— Lili, andesta, meil on sel aastal rahadega väga kitsas käes…

Ja nii kordus see aastast aastasse. Kuid mu noorema õe Mii sünnipäevaks leiti alati vahendid: kord oli see pehme kaisukaru, kord elektrooniline mänguasi või ilusad rõivad. Püüdsin mitte näidata oma kibestumist, kuid sisimas tundsin ebaõiglust. Miks nii?

Kui sain neliteist, ei suutnud ma enam uudishimu ja kibestumist tagasi hoida. Lähenesin emale, kui ta istus verandal, soe pleed ümber mähitud. Oli jahe suveõhtu ja õhk lõhnas õitseva jasmiini järele.

— Ema, — alustasin, proovides kõlada rahulikult, — miks te koos isaga ei kingi mulle kunagi kingitusi? Mii jaoks leiate ju alati raha.

Ema pööras pilgu kõrvale ja tegi näo, et ei kuulnud mind. Kuid tema silmades, kui ta neid lõpuks minu poole tõstis, nägin ma hirmu varju. Justkui oleks ta kartnud mingit hirmsat tõde paljastada.

— Lili, — sosistas ema, pead kallutades, — praegu ei ole aeg sellest rääkida. Me selgitame kõik, kui aeg on küps.

Ta tõusis ja kadus kiiresti majja, jättes mind segadusse. Jäin verandale, kuulates, kuidas tuul tihedas lehestikus kohiseb. Tundsin aina tugevamini, et vanemad varjasid minult midagi.

Sellest alates hakkasin märkama kummalisi „märke“: kord kukkus isakotist välja väike värviline ümbrik, mille ta kiiresti üles korjas, kord kuulsin nende sosistamist öösel elutoas. Ühel korral, kui sirvisin perelugusid, sattusin pildi peale, kus olid ema, isa ja mina imikueas. Kuid selle tagaküljel oli kirjutatud võõra käega: „Pidage meeles, mis on tähtis.“ See fraas jäi mulle kummitama. „Mis on tähtis? — küsisin ma endalt. — Ja kellele kuulub see käekiri?“

Ühel hommikul läksin pööningule, et leida vana pleed, ja avastasin kogemata peidetud kasti. Selles olid mõned paberid ja fotod. Ühel neist oli arst, kes hoidis mind süles — arvatavasti operatsioonitoas. Hirm pigistas mu kõri: mis operatsioonid? Mitu neid oli?

Kui jagasin oma kahtlusi Miiaga, hämmastas tema vastus mind:

— Ma ei tea, millest sa räägid, Lili. Aga ema ja isa muretsesid alati rohkem sinu pärast… Kui ma olin väike, rääkisid nad kogu aeg, et peamine on hoida sinu tervist.

Olin segaduses: selgub, et kogu tähelepanu ja raha läks mulle, kuid Miiale osteti kingitusi. Miks siis mulle alati vastupidist öeldi?

Minus möllasid emotsioonid, ja ma otsustasin pidada avameelse vestluse vanematega. Sel õhtul, kui väljas sadas külma sügisvihma, astusin elutuppa, kus nad sosistasid vaikselt. Tuppa levis kerge kaminasuitsu ja kuuma tee aroom.

— Ema, isa, — ütlesin, surudes vastu rindu need samad fotod, — mul on vaja teada tõde. Mis minu lapsepõlves juhtus?

Vanemad vaatasid teineteisele otsa. Isa võttis julguse esimesena sõna:

— Lili, sa ei mäleta seda, kuid varajases eas diagnoositi sulle raske haigus. Meile öeldi, et vajate kulukat operatsiooni ja pikka rehabilitatsiooniperioodi, et sul oleks võimalus elada täisväärtuslikku elu. Me tegime kõik endast oleneva, et raha kokku saada… Ja alati ei olnud piisavalt muuks.

Ema, pisaraid neelates, lisas:

— Me ei tahtnud, et tunneksid end „erilisena” või arvaksid, et me sind haletseme. Seetõttu rääkisime sulle „raha puudumisest”, püüdes luua mingisugune võrdsus teie ja Mii vahel. Jah, me ostsime Miiale sünnipäevakingitusi, kuid sinu olukord oli eriline… Meid toetasid fondid, arstid ning kõik jõud ja vahendid investeerisime sinu tervisesse.

Sain aru, et kõik need aastad ohverdasid nad palju minu pärast. Jah, nad eksisid, et ei selgitanud kõike ausalt, kuid võib-olla tundus neile, et see on parim lahendus. Neelasin klombi kurgus alla ja lähenesin vanematele, pigistasin nende käsi:

— Mul on kahju, et olin teie peale vihane ja solvunud, — ütlesin, vaevu pisaraid tagasi hoides. — Kui ma oleksin vaid teadnud, miks te nii käitusite…

Ema kaldus minu poole, isa omaks meid mõlemaid, ja ma tundsin, kui palju soojust olime kaotanud nende aastate arusaamatuste tõttu. Mii tuli ka, vaikselt liitudes meie pere embusega. Väljas vihma sadas endiselt, aga tundsin, kuidas maja täitus neist embustest kui erilisest, soojast särast.

Õhtul istusime koos ümber ümmarguse laua, sõime kooki — peaaegu nagu minu sünnipäeval, mida mul kunagi polnud. Esimest korda tundsin tõeliselt, et mina ja Mii oleme vanemate armastuses võrdsed ja kõik saladused ja solvumised jäävad lõpuks minevikku.

Ja kui ma siis ei mõistnud, miks ma kingitustest ilma jäin, siis nüüd teadsin, et suurim kingitus on minu elu, mille nad aitasid päästa. Ja ükski materiaalne asi ei saa asendada armastust ja hoolitsust, mis mind kõik need aastad nähtamatult kaitsesid.