Koera ei lubatud rongi. Ja truu sõber jäi platvormile ootama…

Koera ei lubatud rongi. Kas omanik ei vormistanud dokumente õigeks ajaks või ei ostnud õiget piletit. Ma ei tea, mis täpselt juhtus. Aga truu sõber jäi platvormile. Ja mees hüüdis talle vaguni aknast:

— Oota mind! Sa ju saad aru! Mul on vaja! Mul on väga vaja! Aga ma tulen varsti!

Kupee naabrid ja kogu vaguni reisijad olid hirmsasti mures, rong hakkas liikuma ja mees jätkas aknast koerale hüüdmist.
Ta jooksis vaguni järel ja haledalt vingus, kuni peatus platvormi lõpus ja vaatas kurbade silmadega kaugenevat rongi. Sealt edasi veeresid hallid, lõputud päevad, täis ootust ja lootust.

Varsti hakkasid kõik jaama töötajad koera sööma ja peitma soojas hoones. Temast sai kogu jaama töötajate lemmik.
Iga saabuva rongi tervitas ta lootusrikka pilguga, jooksis mööda platvormi ja vaatas väljuvatele reisijatele näkku. Iga uue saabumisega hääbusid lootused ja tavaline kurbus täitis kõik, muutes maailma halliks ja külmaks.

Nii möödus aasta. Siis veel üks.

“Ilmselt on omanik väga hõivatud,” mõtles koer. “Aga ta ei saa mitte tulla. Ta ju lubas ja ta armastab mind.”

Ta ootas, lootis ja jooksis iga päev ronge tervitama.

Varsti teadis kogu linn koerast nimega Bruno, nii teda kutsuti. Alguses tuli tosin inimesi ja siis sadu jaama, et teda koju viia. Aga Bruno jooksis ära ja tõttas tagasi platvormile. Sest seal pidi kohe ilmuma tema inimene.

Nii möödusid kolm aastat.

Ühel külmal talvehommikul ründas rühm naisi ja mõned mehed – jaama töötajad – juhataja kabinetti.

— Oliver, Oliver! — karjusid nad üksteist katkestades. — Brunoga… temaga juhtus midagi!

Oliver, jaama juhataja, tõsine ja nõudlik raskekaaluline mees, tõusis laua tagant, pani selga vormimantli ja mütsi, seejärel võttis kaks tabletti ja neelas need alla.

— Oodake mind siin, — ütles ta rangelt.

Ta väljus kabinetist, sulges ukse järsult enda järel ja pööras võtme lukus. Naine ukse taga hakkasid koputama ja lubama talle kõiki maapealseid halvad asju.

Oliver ohkas raskelt, kohendas mütsi ja suundus ootesaali. Piletite järjekorras ootavad inimesed tormasid tema poole, nõudes vastust, kuid ta kõndis neist sõnatult mööda.

Astudes saali nurka, kus soojal vaibal lamas Bruno, kummardus ta ja puudutas tema liikumatut keha. Siis tõusis ta püsti ja andis lahkunud truule sõbrale au. Inimesed ümberringi vaikisid, mõistes lõpuks, mis juhtus.

Oliver tõstis koera koos tema vaibaga ja kandis ta väljapääsu poole. Reisijad, kes veel minut tagasi karjusid ja vaieldes, vaikusid nüüd ja lasid tal mööduda. Nad mõistsid, et see koer oli jaama lahutamatu osa, osa nende eludest.

Kaks tundi hiljem naasis Oliver. Tema käes olid kaks suurt kotti ja mõned tahvlid, mida ta riputas kogu jaamas üles:

“Jaamatöötaja ootamatu surma tõttu
jaam on suletud kuni päeva lõpuni.”

Ta naasis kabinetti, avas ukse, ja naised, kes veel hiljuti nõudsid selgitusi, vaikisid äkki, nähes viinapudeleid ja klaase laual.

— Katke laud, peame meeles oma Bruno valget hinge, — ütles Oliver.

Üks koristajatest puhkes vaikselt nutma.

— Ma teen talle monumendi, — ütles äkki üks töötajatest, — ma tegin varem kalmistule monumente… Ma ei ole ammu joonud, aga Bruno puhul võtan klaasi. Ta oli püha hinge koer.

Kuud möödusid.

Kord tuli jaama mees. Ta pomises midagi ebamugavalt koristajale:

— Koer… tead… ammu sellest… ei saanud varem tagasi tulla…

Koristaja hüüdis ja tormas Oliveri juurde:

— Ta on tagasi! Bruno omanik!

— Kes? — küsis Oliver, pannes mütsi pähe ja neelates oma tavapärased tabletid. — Näita mulle teda.

Mees kõndis saalis, ringi vaadates.

— Kas sina oled Bruno omanik? — küsis Oliver temalt.

— Bruno? Ah jaa, Rocko! Kus ta on? Kas ta ootab mind?

— Ta on siin, — vastas Oliver kivise näoga. — Tule, ma näitan.

Nad läksid kevadpäikesega üleujutatud platvormile. Mees nägi monumenti – suur graniidist koera kuju, mis vaatab tähelepanelikult ronge. Tahvlil oli kirjutatud:

“Tänulikelt linnaelanikelt
maailma kõige truule koerale — Brunole.
Me mäletame sind!”

— Kuidas nii? Ta pidi ootama! Ma ütlesin talle… — hüüdis mees.

Oliver kortsutas kulmu:

— Pane suu kinni ja kao siit, kuni terve oled.

Ta andis monumendile au ja pöördus tagasi jaama, pilku tagasi heitmata.

Aga päike jätkas säramist, täites perroon kevadise valgusega. Inimesed peatusid monumendi juures, lugesid napikirjutist, ja nende nägudele ilmus kerge kurbus ja mõistmine: koera truudus on hindamatu.