Koer keeldus lahkumast vigastatud rebaskutsikast, kuni leidusid inimesed, kes olid valmis aitama mõlemat

Metsa teel, mis oli veel kaetud õhukese sügislehtede kihiga, lonkis aeglaselt mees, seljakott seljas. Oli varajane õhtu, õhk muutus külmemaks ja päike, peitudes puude latvade taha, värvis taeva purpurse-kuldsetes toonides. Luka naasis koju pärast pikka jalutuskäiku, kui äkki kuulis murelikku haukumist.

Algul arvas ta, et see on lihtsalt kadunud koer, kuid haukumine oli eriline – mitte järsk, vaid kaeblik, nõudlikkuse noodiga, nagu oleks koer kutsunud abi. Luka seisis, kuulas ja juhitud uudishimust ning mingist seletamatust ärevusest, pööras rajalt sügavamale metsa.

Mõne meetri pärast nägi ta teda – suurt lambakoera, kellel oli paks tume-punane karv. Koer seisis kännust mitte kaugel, kõrvad lidus, ega liikunud paigast. Kui ta lähenes, muutus koer valvsaks, kuid ei jooksnud ära, vaid vaatas teda targalt, meeleheitel silmadega.

Luka tahtis lähemale astuda, kuid äkki märkas, et koera jalgade juures oli midagi. Lähemalt vaadates sai ta aru – see oli rebaskutsikas.

Väike peremehe loom vaevu liikus. Tema karv oli sassi läinud ja porine, tagakäpale oli sügav lõige. Paistis, et ta ei võidelnud enam elu eest, leppinud oma saatus. Kuid koer ei kavatsenud teda niisama surema jätta. Ta limpsas hoolikalt looma karva ja vaatas siis jälle Luka poole, justkui anudes abi.

Esialgu mõtles mees, et koer võis rünnata rebast, kuid see, kui hoolikalt ta temasse suhtus, hajutas kohe need kahtlused. Tõenäoliselt leidis loom vigastatud rebaskutsika ja jäi tema juurde, kaitstes ja soojendades teda oma kehaga.

Luka laskus maha ja sirutas ettevaatlikult käe.

– Kõik korras, sõber, – ütles ta vaikselt, rääkides kohe mõlemaga.

Koer jälgis tähelepanelikult iga tema liigutust, kuid ei ilmutanud agressiivsust. Paistis, et ta ootas, et mees teeks järgmise sammu.

Luka uuris ettevaatlikult vigastatud rebasekutsikat – ta oli kurnatud, hingamine nõrk ja silmad vaevalt avatud. Jättes ta metsa, tähendanuks see surmaotsust ja mees mõistis seda suurepäraselt.

– Hea küll, viin teid mõlemaid, – ütles ta, justkui räägiks kohe nii koera kui kutsikaga.

Ta mässis rebaskutsika ettevaatlikult oma sooja salli sisse ja tõstis üles. Koer kargas kohe püsti, justkui kartes, et mees võtab kutsika kaasa ilma temata. Luka patsutas teda rahustavalt seljale.

– Sina tuled ka meiega.

Kui nad Luka majja tagasi jõudsid, pani ta esmalt rebaskutsika pehmele padjale ja uuris haava. Talle oli vaja puhast vett, antiseptikut ja palju kannatlikkust. Kogu selle aja ei lahkunud koer hetkekski rebasekutsika juurest, jälgides mehe iga liigutust.

Pärast lõiku puhastamist sai Luka viimaks oma ootamatule külalisele lähemalt vaadata. Lambakoer oli hästi hoolitsetud, tugeva kehaehitusega ja kaelas rippus vana, kulunud kaelarihm ilma tuvastusmärkideta. Tõenäoliselt oli ta kodukoer, kuid kas kadunud või hüljatud.

Järgnevatel päevadel hoolitses Luka rebaskutsika eest, aidates tal jõudu koguda. Ta toitis teda pipetiga, vahetas sidemeid, samal ajal kui koer lebas kogu aeg kõrval, aeg-ajalt kutsikat nuusutades.

Kui rebaskutsikas hakkas paranema, mõtles Luka, mida edasi teha. Ta teadis, et varem või hiljem peab ta ta tagasi loodusesse viima. Kuid tema kojja oli ilmunud mitte ainult see punane loomake – koer, kellele ta pani nimeks Bella, sai samuti osaks tema elust.

Luka otsustas pöörduda loomaarstide ja vabatahtlike poole, et leida rebaskutsikale parim lahendus. Mõne nädala pärast viidi ta metsloomade taastuskeskusesse, kus spetsialistid valmistusid tema loodusesse tagasiviimiseks. Lahkumise päeval kui Luka tõi Bella, et kutsikat veel kord külastada, nuusutas ta teda, lakkus ettevaatlikult nina ja liputas vaikselt sabaga, nagu hüvasti jättes.

Möödus mitu kuud ja ühel päeval sai Luka foto – rebaskutsikas, keda nad päästsid, jooksis nüüd metsas täiesti tervena. Bella jäi aga Luka juurde igaveseks – keegi ei otsinud teda, aga paistis, et ka tema ei tahtnud kuhugi minna.

Mõnikord, kui nad metsas jalutasid, peatus Bella äkki ja vaatas kaugusesse. Luka naljatas:

– Arvad, et ta mäletab sind?

Ja Bella vastas alati kerge sabaliputamisega, justkui kinnitades: „Muidugi mäletab“.