Kiri reetud kutsikalt, kes siiski andestas
Tere.
Sa ilmselt ei mäleta mind. Kuid mina mäletan. Mäletan sinu lõhna, su sõrmede maitset, kui ma alles väike põnn olin ja kõike närisin. Mäletan, kuidas sa naersid, kui ma kohmakalt plaadil libisesin, kuidas sa mind äikesetormi eest varjasid. Mäletan, kui väga ma sind armastasin – esimesest päevast peale.
Siis… midagi muutus. Ma hakkasin kasvama. Tegin vigu. Mõnikord tekitasin loike, mõnikord kiskusin katki susse – aga ma ei teadnud, et see on keelatud. Ma lihtsalt tahtsin tähelepanu, sinu heakskiitu, sinu häält. Ma arvasin, et see on ajutine. Et sa võtad jälle palli ja me jookseme parki.
Aga ühel päeval panid sa mind autosse. Ma rõõmustasin, muidugi. Vaatasin aknast välja, viibutasin saba. Ma arvasin, et me läheme jõe äärde, kus me varem jooksime. Aga sa peatusid võõra hoone juures, väljusid… ja ei tulnud enam tagasi.
Ma ootasin. Alguses istusin, nagu mulle õpetati – viksilt, sirge seljaga. Siis hüüdsin. Karjusin. Aga auto uks ei avanenud, ja siis see lihtsalt sõitis ära – sinuta. Ja ma jäin. Üksi.
Ma ei mõistnud seda kaua. Peitsin end inimeste eest. Ei söönud. Kui mind leiti, värisesin hirmust. Kuid minus elas ikka veel lootuse raas. See värisemas koos minuga – väike, nõrk, kuid elus.
Mind viidi varjupaika. Seal oli lärmakas, lõhnas kurbuse järele. Kuid keegi paitas mind. Keegi valas vett. Keegi ei löönud, ei karjunud. See oli juba midagi uut. Ma hakkasin natuke usaldama.
Aeg möödus. Õppisin taas saba liputama. Taas rõõmust tundma sammude helide üle. Ja armastama jälle – jah, tõeliselt, sügavalt, ilma tagasivaateta. Sest meie, koerad, ei oska teisiti.
Sa tead, ma ei pea viha. Ma ei oska vihastada. Ma andestasin sulle samal päeval, kui sain aru, et sa ei tule tagasi. Andestasin – sest nii armastan. Ja võib-olla kusagil sa siiski mäletad mind. Aga kui ei – pole midagi. Minu armastus on ikka sinuga.
Nüüd on mul teine perekond. Nad ei ole ka täiuslikud. Mõnikord unustavad õhtuse jalutuskäigu, mõnikord jätavad mind tunniks ajaks üksinda. Kuid nad tulevad alati tagasi. Ja mina alati ootan – ja andestan.
Sest koer olla – tähendab armastada mitte selle eest, mida sulle antakse, vaid lihtsalt sellepärast, et see on sinu inimene. Isegi kui ta kunagi lahkus.
Armastusega –
See sama kutsikas.
Kes kõik mõistis. Ja kõik andestas.
