Kiri mu lastelastele

Mu kallid, kui te loete neid ridu, tähendab see, et mul pole õnnestunud teile kõike öelda, mida tahtsin.

Ma ei näinud, kuidas te kasvasite, saite täiskasvanuks ja muutusite sellisteks, nagu ma alati uskusin, et teist saavad – ausad, head ja julged inimesed.

Ma kirjutan seda kirja soojuse ja lootusega, et sellest saab teie juhtiv täht, kui elus tekivad keerulised hetked ja otsite vastuseid.

Ma olen elanud pika elu ja ei saa öelda, et see oli kerge. Oli päevi, kui tundus, et kõik ümberringi variseb kokku ja mul pole enam jõudu. Kuid just neil hetkedel tuletasin meelde neid, keda armastasin, oma lähedasi, tulevikku, mida me koos ehitasime.

Ja see andis mulle jõudu edasi minna, naeratada ja pärast kukkumist tõusta. Teis, mu kallid, näen ma selle lootuse, valguse ja meie pere tuleviku jätkumist.

Kui seisate silmitsi raskustega – ja selliseid hetki kindlasti tuleb –, siis palun teid meeles pidada: ükski valu ei kesta igavesti. Kõik möödub – nii rõõmud kui kurbused.

Elu on vahelduv valguse ja varju jada ning teie ülesanne on mitte karta neist läbi minna. Ärge kartke vigu. Ärge kartke kukkumisi. Just need muudavad teid tugevamaks, annavad võimaluse õppida ja paremaks saada.

Ärge kunagi arvake, et te ei saa hakkama. Te suudate alati tõusta ja edasi minna, kui teie südames on armastus ja usk.

Ma tahan, et te teaksite: hindage inimesi, kes on teie kõrval. Sõbrad, lähedased, kallimad – need on need, kes muudavad teie elu tõeliselt rikkaks. Võib-olla on teil aja jooksul palju erinevaid asju, saavutusi ja võite.

Kuid miski sellest ei võrdu inimese soojusega, kes on valmis teiega olema, toetama teid ja raskel hetkel teie kätt hoidma. See on tõeline õnn – lihtsates, vaiksetes koosoleku hetkedes.

Mõistke, mu kallid, et aeg on kõige väärtuslikum, mis meil on. Sageli mõtlesin, kuidas ma tahaksin veeta rohkem aega teiega, näha, kuidas te naerate, õpite ja kasvate. Võib-olla ei jõudnud ma kõike teha, mida plaanisin.

Kuid iga hetk, mil olin teie kõrval, oli mulle hindamatu kingitus. Ma palun teid – ärge raisake oma aega asjata. Hinnake iga minutit, iga hetke. Armastage ja elage nii, et hiljem ei kahetseks midagi.

Elus on hetki, kui teile tundub, et on lihtsam alla anda kui edasi võidelda. Tugev olemine ei tähenda alati võitmist. Tugev olemine tähendab mitte alla andmist, isegi kui tundub, et see on ainus väljapääs.

Ma tahan, et te mäletaksite ühte asja: julgus ei ole hirmu puudumine. Julgus on võime astuda edasi, hoolimata hirmust. Ärge kartke oma unistusi järgida, isegi kui kogu maailm on teie vastu. Uskuge endasse ja siis usub kogu maailm teisse.

Te olete minu uhkus, minu inspiratsioon, mu kallid. Igal hommikul, kui ärkasin, mõtlesin, kuidas ma tahaksin näha teid täiskasvanuna, kuulda teie naeru, tunda teie soojust.

Aga kui see nii ei lähe, siis las need read tuletavad teile meelde, et olen alati teie kõrval – teie mõtetes, teie veres, teie mälestustes. Minu armastus teie vastu elab igavesti, olenemata sellest, kas ma olen füüsiliselt teie kõrval või ainult teie südames.

Ärge unustage vaadata tähti. Pidage meeles, et kusagil seal, nende seas, on üks, mis särab just teile, meenutades, et teid armastatakse, et keegi alati jälgib teid.

Ja kui teil on raske, vaadake taevasse. Ma olen alati teie kõrval – säravas tähe valguses, vaikses tuule sosinas, igas lehes, mis langeb teie jalgade ette.

Hüvasti, mu kallid. Hoolitsege üksteise eest, hindage iga hetke, ärge kartke unistada ja edasi minna, hoolimata sellest, kui rasked on teed. Olen uhke teie üle ja olen alati teie kõrval – teie südames, teie tegudes, teie armastuses elu vastu.

Lõputu armastusega,

Teie vanaisa Juhan