Kell 65 valmistusin taas pruudi rolliks, astusin salongi, et valida oma pulmakleidiks sobiv, kuid sattusin alanduse ja julmuse ohvriks… 

Ma olen 65-aastane. Ausalt öeldes ei arvanud ma kunagi, et saaksin kunagi enam pruudiks. Pärast abikaasa surma 10 aastat tagasi kogusin ennast aeglaselt tükkhaaval kokku. Harjusin vaikusega, üksindusega, sellega, et keegi ei ole mu kõrval. Ma õppisin uuesti elama — ilma kellegi käte, hääle ja aastate jooksul ühiselt ehitatuta. Ja mingil hetkel lihtsalt leppisin: kõik minu “armastuslood” on suletud.

Ja siis ilmus tema. Mitte nagu filmides, mitte ootamatult tänaval — ei. Me kohtusime vanade sõprade kokkutulekul, kuhu ma üldse ei tahtnud minna. Aga ta istus minu kõrvale, küsis, kas mul on abi vaja taldriku kandmisel, ja ütles nii rahulikult, sõbralikult, nagu oleksime kogu elu tuttavad olnud. Ma ei mäleta, millal viimati kellegagi nii kergesti rääkisin.

Pool aastat hiljem tegi ta ettepaneku. Ei midagi uhket, ilma põlvitamiseta, ilma rahvahulgata — lihtsalt ütles, et tahab elada koos nii kaua kui võimalik ja ma nõustusin. Tundsin, et tahan väikest pidu. Vaikset, sooja. Ja ilusat kleiti — mitte valget, mitte puhvis, lihtsalt midagi heledat, et tunda end pruudina, mitte “vanemas eas naisena”.

Sel hommikul läksin pulmasalongi. Seisin pikalt ukse ees, kogusin julgust, kuid siiski sisenesin. Seal oli valgusküllane, lõhnas kohvi ja uue kanga järele. Leti taga seisid kaks umbes kahekümneaastast tüdrukut, mõlemad ilusad, hoolitsetud, enesekindlate pilkudega.

Nad vaatasid mind ja vahetasid kohe pilke. Astusin sammu edasi ja ütlesin, et tahan valida kleiti pulmakleidiks.

Blondiin, pead kallutades, küsis:
— Tütrele? Või lapselapsele?

Ma naeratasin kohmetult:
— Endale.

Brünett turtsatas nii valjult, nagu oleks see nali:
— Tõsiselt? Teie olete pruut?

Blondiin kortsutas huuli:
— Kas meil on üldse suurusi pensionäridele?

Nad ei varjanud naeru. Isegi ei püüdnud viisakad olla. Tundsin, kuidas minus tõusis vana tunne — see, kui muutud nähtamatuks, kohatuks, “liiga vanaks”. Nad andsid mulle kätte paar kleiti ja osutasid proovikabiinile.

Riietusin aeglaselt, vaadates enda peegelpilti. Jah, mul on kortsud. Jah, mu käed pole enam nii siledad. Aga silmades — on elu. Ja armastus. Astusin välja, et suures peeglis vaadata.

Ja jälle naer.
— Issand, — ütles brünett, — kas te tõesti arvate, et teile sobib pulmakleit?
— Kas pole liiga vara panna end noorpaariks? — lisas teine.

Soovisin lihtsalt olematuks muutuda. Tundsin, kuidas pisarad hakkavad mööda põski veerema. Sirutasin käe, et kardin kinni lükata, kui äkki kellegi vari langes põrandale.

Kelkegi käsi langes pehmelt, kuid kindlalt tüdruku õlale. Mõlemad pöörasid järsult ümber — ja vaikisid kohe.

Sissepääsu juures seisis mees. Mitte karm, mitte hirmutav — lihtsalt väga kokkuvõttev. Müüja? Administraator? Ei. See oli minu tulevane mees. Ta oli tulnud varem, tahtis teha mulle üllatuse… ja kuulis kõik.

Ta vaatas tüdrukutele nii rahulikult, et see muutis olukorra veelgi hirmutavamaks. Ei ühtki karjumist. Ei ühtegi ebaviisakat sõna.

Ta ütles ainult vaikselt:
— Ükski naine ei tohiks tunda end alandatuna, kui valib kleiti oma õnne jaoks. Mitte ükski.
Ja pöördus minu poole:
— See sobib sulle. Sa oled ilusaim pruut, keda ma kunagi näinud olen. Lähme siit minema.

Ja võttis mind käest. Kindlalt, andmata mulle isegi hetkeks kahtlust.

Tüdrukud seisid nagu kivistunult. Põsed punased, silmad langetatud. Nad proovisid midagi öelda, kuid sõnad jäid kinni. Ja me lihtsalt lahkusime.

Väljas tibutas kerget vihma. Ta võttis mu mantli, kattis selle ümber, nagu oleksin ma hapra tüdruk.
— Tead, — ütles ta, — kleiti saab osta kust iganes. Aga väärikust — ainult hoida.

Järgmisel päeval leidsime teise salongi. Seal tervitati mind naeratustega. Seal ei vaadatud mind ülevalt alla. Ja seal leidsin oma kleidi — lihtsa, heleda, just sellise, millest unistasin.

Ja pulm oli vaikne ja soe. Ja tead… esimest korda üle mitme aasta tundsin end tõeliselt vajalikuna, armastatuna ja elusana.

Ja ma mõtlen: miks on inimestel nii lihtne teise inimese õnne alahinnata? Ja kuidas saame meie, eriti selles vanuses, õppida mitte laskma kellelgi meie valgust kustutada? Mida teeksid sina minu asemel?