Kasvatasin oma lapselast pärast tütre surma… kuid tõde vanast ümbrikust tegi rohkem haiget kui kaotus ise…

Minu nimi on Margaret ja 53-aastaselt jagunes mu elu kaheks osaks — päeval, mil minu tütar Anna hukkus autoõnnetuses.
Tema abikaasa Mark nuttis veidi matustel, kuid juba mõne nädala pärast elas koos teise naisega, jättes oma kolmeaastase poja Ethani minu hoolde.
Nii muutusin äkitselt jälle emaks – ainult seekord oma lapselapsele.

Püüdsime kõigest väest edasi püsida: elasime Anna väikeses majas, töötasin öösel koristajana, küpsetasin nädalavahetustel, säästsin kõigelt, välja arvatud ühelt — armastus Ethanile.
Aja jooksul suutsime kolida, aga vana Anna maja seisis tühjana ja lagunes, justkui koos sellega laguneks ka meie minevik.

Ja siis ühel päeval helistab mulle erutatud naabrinaine: Mark ilmus sinna majja, kõndis õues, vaatas rususid ja nõudis öelda, kus meie Ethaniga oleme, karjudes, et tal on HÄDASTI vaja näha oma poega.
Ja juba samal õhtul valgustasid tema auto tuled meie uut maja, Mark hüppas autost välja ning avas oma käed tardunud Ethanile, kes ei olnud oma isa aastaid näinud.

Ma peaaegu uskusin, et ta tuli kahetsust avaldama… kuni tema jope taskust kukkus välja ÜMBRIK Ethan’i nimega.
Ethan võttis selle üles, rebis ääre lahti — ja vaadates sisse, ainult hingas šokist välja…

Kui Ethan ümbriku rebis, sain kohe aru, et sees on midagi hirmsat. Ta võttis välja neljaks volditud paberi, mille servad olid kollaka tooniga, ja tema pilk muutus tühjaks. Mark astus lähemale, aga ma sulgesin talle tee — olgu praegu või kümne aasta pärast, ma oleksin ikka tema ja oma poisi vahel seisnud.

Ethan luges kaua, peaaegu pilgutamata. Ja siis ütles ta vaikselt:
— See on ema käekiri.

Mu põlved nõtkusid. Ma teadsin, et Anna kirjutas midagi viimastel nädalatel enne õnnetust, aga ma polnud kunagi kirja näinud. Mulle tundus, et tal ei olnud aega kirjutada. Kuid tal oli aeg. Ja Mark hoidis seda kõiki neid aastaid peidus.

Ethan luges valjult ette paar lauset ja iga sõna torkas mu nahka nagu nõel.

«Kui midagi juhtub, siis palun ärge andke Markile seda kirja. Ta ei ole Ethani isa. Ma kartsin talle tõtt öelda. Ema, kui sa loed seda, siis hoia minu poega. Ütle talle kõik siis, kui tunned, et ta on valmis».

Ethan jäi vait. Ta hoidis paberit nii kõvasti, et see peaaegu rebenes. Tema nägu oli kahvatu ja huuled värisesid. Ma teadsin, mida ta praegu tunneb — nagu maailm oleks tema all kokku varisenud, nagu kõik, millel tema elu seisis, osutuks võõraks looks.

Mark proovis rääkida, aga tema hääl oli tühi, nagu inimesel, kellel pole enda õigustamiseks midagi öelda.
— Ethan, kuula, ma… tahtsin ise rääkida. Lihtsalt… ei teadnud, kuidas.
— Sa teadsid, — Ethan tõstis järsult pea. — Ja ikka läksid sa minema. Sa ei jätnud mind lihtsalt maha… sa ei olnud isegi mu isa.

Ma nägin tema silmis mitte viha — vaid valu. Sellist, mida ei saa vaigistada. Ma tahtsin teda kallistada, klammerduda tema külge, nagu ta oli väike, aga ta astus sammu tagasi ja vaatas mulle otsa.
— Vanaema… kas sa teadsid?

Ja see oli mu elu kõige raskem hetk. Ma ei teadnud kogu tõde. Anna ei jõudnud mulle midagi öelda. Teadsin ainult, et nad tülitsesid palju, et ta öösiti nuttis. Aga et Ethan ei ole tema poeg… ei. Ma sain sellest teada täpselt nagu tema — täna õhtul, mis pööras kogu meie maailma pea peale.

— Ei, kallis, — ütlesin ma. — Ma vannun sulle. Ma poleks kunagi midagi sellist sinu eest varjanud.

Ethan uskus mind, kuid tema õlad värisesid ikkagi. Ta vaatas uuesti kirja, justkui lootes, et sõnad kaovad, kui ta pilgutab silmi.

Ja Mark seisis vaikides. Ta ei püüdnudki lähemale astuda. Ja äkitselt nägin esimest korda kõikide nende aastate jooksul temas midagi inimlikku — kahetsust. Hilist, kasutu, aga tõelist.

— Anna andeks, — sosistas ta. — Ma olin rumal. Aga ma armastasin sind. Nii, nagu suutsin.

Ethan pööras pead.
— Kui oleksid armastanud… ei oleks sa ära läinud.

Ja kõik. Pärast seisisime vaikuses. Ainult tuul sahises õues ja kiri mu lapselapse käes veidi värises.

Hiljem, kui Mark lahkus, istus Ethan veel kaua köögis, vaikis, hoidis seda kirja käes. Ja ma mõistsin, et tema süda sai täna täiskasvanuks. Valusalt, järsku, ebaõiglaselt. Kuid kasvas.

Ja tead, mis on kõige raskem? Et ta ei saa kunagi teada, kes on tema tõeline isa. Anna võttis selle saladuse endaga kaasa. Ja me jäime selle tühjusega, nagu paraneva haavaga.

Ja nüüd ma mõtlen… öelge ausalt: kas Annal oli õige hoida seda tõde surmani, kui lõpuks tekitas see tema pojale ainult rohkem valu?