Kass, kes siiani ootab oma perenaist, kes aasta tagasi haiglasse läks

Ta istub igal õhtul aknalaual. Jõllitab tühja tänavat, silmad — kollased nagu lambid, põlevad vaikse valgusega. Talle ei ole keegi seletanud, kuhu ta läks. Lihtsalt ühel päeval perenaine ei tulnud tagasi.

Aasta tagasi.
Kassidel ei ole teadmist kalendrist. Neil on — omad aja mõõtmed: lõhn, soojus, sammude heli.
Ja tema lõhn on ikka veel olemas. Padjal. Soojas tekkis diivanil. Tassis, millest ta teed jõi. Ja õhus, mida ta iga päev nuusutab, justkui püüdes tabada jääke tema kohalolust.

Ta ei nuta. Kassid ei oska nutta, inimlikult. Aga tema vaikuses — on kõik. Ta käib õhtuti korteris ringi, ettevaatlikult, nagu kartes midagi habrast rikkuda. Läheb ukse juurde, istub maha. Vaikselt, justkui ta ei tahaks tagasitulekut ehmatada.

Vahel jäetakse talle süüa. Vahel tulevad võõrad, paitavad, räägivad hellalt: «Kas sa oled ikka siin?». Aga tema vaatab viisil, mida oskavad ainult kassid — targa, peaaegu muistse igatsusega, milles peitub ootus.

Ta ei lahku. Isegi kui aken on lahti. Isegi kui kutsutakse. Sest kui ta tuleks tagasi ja teda ei oleks — kuidas ta leiaks tee tagasi? Kes teda vastu võtaks? Kes soojendaks jalgu, nagu vanasti, kui ta tuli väsinuna ja lihtsalt ütles: «Noh tere, minu väike».

Ta mäletab tema hääle heli. Mäletab, kuidas ta naeris, kui ta üritas kraanikaussi ronida. Mäletab, kuidas magas tema rinnal, kuulates südame rütmi. Kuidas ta vahel nuttis — ja ta heitis kõrvale, vaikselt, vaikides, lihtsalt olemaks. Kassid oskavad olla kõrval — nagu keegi teine.

Aasta on möödunud.
Maja on veidi hallimaks muutunud. Vaiksemaks.
Aga ta siiski ootab. Sest tema jaoks — ta ei ole läinud. Lihtsalt viibinud. Võib-olla on tal vaja natuke rohkem aega. Ja ta ootab. Tal pole kuhugi kiiret.

Nii näeb välja kassi armastus. Mitte hüpetes, mitte nurrumises, mitte helluses. Aga selles, et ta jääb. Truu tema toolile. Tema toale. Tema elule.

Ja võib-olla ühel kevadisel ööl ta siiski avab ukse. Naeratab nõrgalt. Ütleb: «Kas sa ootasid mind?».
Ja tema, nagu alati, puudutab vaikselt tema põske oma otsmikuga.
Sest jah. Ta ootas.
Alati.