– Kas aitate mu lapsel tualetis hakkama saada, kui tal abi vaja on? – küsis õpilase ema

Augusti lõpus pidasin koosolekut tulevaste esimese klassi õpilaste vanematega. Ma ei tööta esimest aastat algklasside õpetajana, seega ei arvanud, et mind enam miski üllatada võiks.

Olen näinud igasuguseid lapsi ja vanemaid, aga viimased viis aastat pole ma tundnud mingit šokki: kõik on juba läbi tehtud. On tulnud lapsi, kes ei oska üldse eesti keelt, ja lapsi, kes ei oska peaaegu üldse rääkida: täielik segapuder, nagu kaheaastastel.

Tulin toime lastega, kellel oli raskusi sotsialiseerumisega. Nad ei saanud klassis olla ilma tuttava inimeseta, esialgu istusid nende kõrval vanemad.

Kuid ma ei ole kunagi kohanud õpilasi, keda vanemad on sedavõrd üle hellitanud. See on minu arvates juba selge liialdus: see pole enam armastus, vaid mingi kinnismõte.

Vanemad tulid, istusid maha, rääkisime, ma rääkisin kõik ära ja vastasin küsimustele. Olin rõõmus, et minu klassis ei olnud professionaalseid tülitekitajaid.

Need on sellised vanemad, enamasti emad ja vanaemad, kelle elu mõte on kellegi kallal norida ja skandaali teha. Selliseid isikuid olen õppinud juba silmapilkselt ära tundma, ikkagi viisteist aastat kogemust.

Selliseid vanemaid ma kohalolijate seas ei märganud, seega ei olnud üldse närvis, kui minu juurde tuli ühe tulevase õpilase ema.

Vanemad tahavad sageli midagi eraviisiliselt arutada, nii et olin sõbraliku naeratusega valmis vastama mures ema küsimustele.

Alguses esitas ta paar neutraalset küsimust vihikute ja joonistamisalbumite kohta, siis hakkas rääkima, kui nõrk nende poeg sündis ja kui mures oli kogu pere tema pärast. Järsk üleminek segas mind ära.

– Kas aitate mu lapsel tualetis hakkama saada, kui tal abi vaja on? – esitas oma palve naine.

Alguses ei saanud ma aru, mida minult nõutakse. Millegipärast arvasin, et lapsel on sagedasem vajadus tualetis käia, ja ema palub mul tal sagedamini lubada tualetti minna.

Aga kõik osutus hoopis keerulisemaks. Tuleb välja, et seitsmeaastane poiss ei oska kasutada tualettpaberit. Kodus pühitakse tal ikka veel tagumikku, vabandust detailide pärast.

Öelda, et olin šokeeritud, on vähe öeldud. Ma ei osanud midagi sellist kuulda oodata. Minu tulevase õpilase ema palus, et ma vajadusel läheksin koos pojaga tualetti ja seejärel pühiksin tema tagumikku, sest ta ise ei oska seda teha.

Millegipärast ema ei kaalunud võimalust, et järelejäänud aja jooksul enne kooli algust võiksid nad veel oma poja õpetada iseseisvalt selliste raskustega toime tulema.

Kui ma seda mainisin, hakkas ema kohe kätega vehkima.

Lapsel ei tule välja, nad on juba proovinud, ja parem on, kui ma aitan teda. Aga mul polnud mingit tahtmist seda teha.

– Vabandust, aga ma ei ole lasteaiakasvataja, et lapsi poti peale viia, – püüdsin keelduda võimalikult viisakalt.

Õpilase ema hakkas kohe pahandama, et ma olen õpetaja ja ma pean lapsi aitama! Aga kui ma ei käi koos tema pojaga tualetis, peab ta kannatama ja see on tervisele väga kahjulik.

Sellisest kontsentreeritud rumalusest läks mul hetkeks pea ringi käima. Püüdsin endiselt teadvustada, et seitsmeaastane poiss ei oska ise tualettpaberit kasutada.

Sellest ema käitumisest mõistsin, et nad ei plaanigi teda õpetada. Tõenäoliselt lootsid nad, et neli aastat pühin tema tagumikku, ja siis läheb see austav kohustus üle klassijuhatajale. Ja nii kuni üheksanda või isegi kaheteistkümnenda klassini.

Selle emaga me kokkuleppele ei jõudnud. Ta ähvardas kohe direktorile ja haridusministeeriumile kaebuse kirjutada: sest ma keeldun täitmast oma õpetaja kohustusi.

Ma pole kunagi arvanud, et minu kohustuste hulka kuulub tagumike pühkimine. Tunnen, et eesolev õppeaasta tuleb huvitav, kuigi mul on väike lootus, et ema viib oma poja klassi juurde, kus töötab kvalifitseeritum õpetaja.