Kaotasin kõrvarõngad… ja kaks päeva hiljem nägin neid lifti sisenedes oma naabri kõrvades. Tema vastus rabas mind…

Kaotasin oma kuldsed kõrvarõngad, kuid ei pööranud sellele suurt tähelepanu — arvasin, et olin need ise kuhugi pannud. Kahe päeva pärast kohtasin lifti sisenedes naabrit ja tal olid need kõrvas. Ta ütles, et need on tema poisi kingitus ja isegi ei pilgutanud silma. Kui rääkisin sellest oma abikaasale, muutus ta kahvatuks, justkui oleks hingamine jäänud seisma. Ta istus maha, tõmbas käega üle näo ja lausus vaikselt, et tal on mulle midagi pihtida. Abikaasa selgitas, et on juba nädalaid märganud, kuidas meie kodust kaovad pisiasjad, ent kartis paranoia tunduda. Ja siis ütles ta fraasi, millest mul hakkas hirm: me kasutasime tema koristamisteenust. Ta tuli siis, kui meid kodus polnud. Ja nüüd sain aru, et kõrvarõngad — see oli alles algus…

See päev liftis seisab mul siiani silme ees. Sisenesin liftikabiini, vajutasin oma korruse nuppu, ja viimasel hetkel tormas sisse naaber viiendalt korruselt. Hingeldes, telefon käes ja juuksed hooletult kokku tõmmatud. Ta sättis salku, ja järsku nägin tuttavat sooja sära: pisikesed kollast kulda kõrvarõngad, väikeste kriimudega sulguritel.
Mu süda peatus hetkeks.
– Kaunid, eks? – naeratas ta, märgates minu pilku. – Poiss kinkis.
Ta ütles seda nii kindlalt, et hetkeks hakkasin endas kahtlema.

Tagasi koju minnes kerisin mõttes läbi kõik üksikasjad. Need kõrvarõngad kuulusid mu abikaasa vanaemale. Ta ise kinkis need mulle meie laulatuse päeval ning ütles, et see on mälestus, mida tuleb hoida. Mäletasin igat kriimu, igat käänet. Sellised kõrvarõngad ei saanud lihtsalt «muunduda» kellegi teise omadeks.

Kui koju jõudsin, istus abikaasa laua taga sülearvutiga.
– Kuule… – alustasin ma kahtlaselt kergelt, et olukorrale mitte liigselt kaalu anda. – Kas mäletad minu kuldkõrvarõngaid?
– Need, mis vanaemalt? – küsis ta ekraanilt pilku tõstmata.
– Jah. Tundub, et leidsin need… naabri kõrvades. Liftis. Tema ütles, et need kinkis talle poiss.

Siis tõstis ta silmad minu poole. Ta nägu muutus valgeks nagu paber. Ta sulges aeglaselt sülearvuti, tõusis ja läks kummutini. Avas ülemise sahtli, piilus sisse, kuigi mõlemad teadsime, et see on tühi. Seejärel sulges ta selle sama aeglaselt ja istus tagasi laua taha, justkui oleks ta jõud äkitselt kadunud.

– Mul on sulle midagi öelda, – ütles ta vaikselt.
Minu sees läks kõik külmaks.

– Viimastel nädalatel olen märganud, et veel mõned asjad on kadunud, – alustas ta, vältides minu pilku. – Minu vana sõrmus, ema medaljoniga kett… Arvasin, et olin need kuhugi pannud. Ei tahtnud paranoilisena näida.
Ta tegi pausi, justkui oleks tal enda mõtete üle häbi.
– Ja veel… – hingas ta raskelt välja. – Me kasutasime tema koristamisteenust mitu kuud. Mäletad, rääkisin, et leidsin koristaja soovituse kaudu? See oli tema. Ta tuli, kui meid kodus polnud.

Need sõnad mõjusid tugevamalt kui kaotatud ehted ise. Peas moodustus kohe kole pilt: ta siseneb meie koju, naeratab, peseb põrandaid, pühib tolmu… ja avab rahulikult meie sahtlid. Võtab meie asjad, proovib, valib, mis meeldib, ja lahkub sama rahulikult.

– Kas sa arvad, et see oligi tema? – küsisin, kuigi teadmist juba teadsin.
– Kes muu? – laiutas mees käsi. – Kõrvarõngad, sõrmus, kett… kõik asus samas kohas. Ja kõik kadus pärast seda, kui ta hakkas meie juurde tulema.

Istusin toolile, sest mu jalad muutusid äkki nõrgaks. Rinnus tõusis viha, segatud haavumise ja mingi kummalise reetmise tundega. Usaldasime talle oma kodu. Uks, mida sulgesime enda järel, uskudes, et siin on meie turvaline maailm, osutus järsku võõrale inimesele avatuks.

– Minge tema juurde, – ütlesin ennastki üllatades kindlalt. – Kohe.

Läksime koridori ja koputasime. Süda tagus nii kõvasti, et kuulsin seda kõrvus. Ta avas peaaegu kohe, koduses kampsunis, koos tuttava poolnaeratusega.
– Oh, tere! – rõõmustas ta. – Mis juhtus?

Vaatasin talle otse silma.
– Jah, juhtus. Tahame rääkida minu kõrvarõngastest.
Naeratus kadus tema näolt.
– Millistest kõrvarõngastest? – püüdis ta teeselda, et ei saa aru.

Abikaasa võttis rahakotist vana foto. Sellel oli tema noor ema, kleidis ja… just nende kõrvarõngastega.
– See on perekonna ehe, – ütles ta rahulikul häälel. – Need kadusid meie kodust. Ja kaks päeva tagasi nägi mu naine neid liftis sinul.

Naaber muutus kahvatuks, huuled värisesid. Ta astus sammu tagasi.
– Ma… lihtsalt proovisin, – sosistas ta. – Tahtsin tagasi anda…
Mul ei olnud midagi öelda. Need sõnad kõlasid nii armetult ja võltsilt, et need muutusid veelgi vastikumaks.

– Aga sõrmus? – küsis mees. – Ema medaljoniga kett? Kas need «proovisid» ka niisama?
Hetkeks tundus, et ta hakkab kõike eitama. Valetama, nördima, karjuma. Kuid ta langetas lihtsalt pead ja ütles vaikselt:
– Tulge sisse.

Astusime tema korterisse. Ta läks tuppa, võttis riiulilt ehetekarbi ja pani selle lauale. Avasi. Sees olid meie asjad. Kõrvarõngad, sõrmus, kett. Ühes väikeses karbikeses mahtus terve osa meie ajaloost.

– Ma… arvasin, et te ei märka, – pomises ta. – Teil on nii palju kraami…
Vaatasin teda ja ei suutnud mõista: kuidas saab rahulikult siseneda inimeste koju, juua nende vett, katsuda nende asju, vaadata neile liftis silma ja samal ajal kanda varastatud asju kõrvades?

Võtsime oma ehted tagasi. Ilma tüli, ilma karjumiseta, ilma ähvardusteta. Mees ütles ainult:
– Praegu politseisse me ei lähe. Aga meie koju sa enam ei tule. Kunagi.

Kodusse naastes ja ukse enda järel sulgedes seisin lihtsalt koridoris, hoides kõrvarõngaid peos. Need tundusid mulle nüüd teistsugustena. Nagu hoiaksin koos nendega mitte ainult abikaasa vanaema mälestust, vaid ka kibedust, et keegi oli meie koju nii kergelt sisenenud üle meie isikliku piiri.

– Võib-olla oleks pidanud siiski politsei kutsuma? – küsis abikaasa ebakindlalt.
Vaatasin talle ja kõrvarõngastele. Kujutasin, kuidas me edasi elame, kohtame teda trepikojas, liftis, kuuleme tema samme seina tagant. Ta teab, et me teame. Ja me teame, milleks tema on võimeline.

– Ma ei tea, – ütlesin ausalt. – Ma ei ole kindel, kas sellises olukorras on õiget valikut.

Vahel kohtan teda jälle liftis. Ta langetab silmad, peidab kõrvad juuste alla ja surub end vastu seina. Ja iga kord mõtlen: kas see on karistus temale või meile?

Kuidas te arvate: kas pidanuksime tol ajal pöörduma politsei poole või piisab sellest, et ta nüüd elab iga päev selle hirmu ja häbiga?