Kandsin vennale raha ema hauasamba jaoks, aga hiljem sain teada, et ta ei olnud midagi teinud ja raha oli kadunud

Sellest hetkest katkestasin kõik suhted venna ja tema naisega. Nendel inimestel ei ole mitte midagi püha – nad valetavad, varastavad omade käest ja jumal teab, milleks nad veel võimelised on.

Olin juba ammu sünnilinnast lahkunud, sest seal ei olnud minu jaoks mingeid võimalusi. Sinna jäi vaid ema ja noorem vend, kellega mul ei olnud kunagi häid suhteid – ta oli alati isekas ja mugav.

Isegi pärast kooli lõpetamist istus ta emal kaelas, nõudis temalt raha ja sattus pidevalt probleemidesse. Ma soovitasin emal teda kodust välja visata, aga tal polnud selleks südant.

Hiljem leidis vend endale samasuguse naise – vaid põhiharidusega, ilma sihtide ja unistusteta, vaid sooviga lapsi saada. Nad sobisid teineteisele ideaalselt. Mina rõõmustasin vähemalt selle üle, et vend kolis ema juurest välja ja lõpetas tema igapäevase piinamise oma käitumisega.

Aga ema tervis oli juba rikutud. Saatsin talle raha ravimite ja ravi jaoks, kuid ta pidas vastu vaid viis aastat. Siis teda enam polnud.

Tema surmast sain teada alles teisel päeval – vend väitis, et „ei leidnud minu numbrit“. Aga kui ta taipas, kui palju matused maksma lähevad, leidis selle kohe.

Muidugi saatsin raha, aga matustele ma ei jõudnud – lennupileteid ei saa viimasel hetkel lihtsalt osta. Jõudsin sünnilinna alles üheksandal päeval pärast ema surma, mälestusmissale. Korraldamise ja kulud võtsin enda peale, kuigi vend lubas, et tegeleb ise. Kahtlustasin, et teda huvitasid pigem minu rahaasjad, aga tol hetkel ei olnud see mulle oluline – olin kaotanud oma elu kalleima inimese.

Pärast missat sõitsin tagasi, kuid vend palus mind, et ma esialgu ei teeks midagi ema korteriga, mille me olime pärinud. „Naine on lapseootel, elame üürikorteris, vaja kuskil olla vähemalt aasta, et jalad alla saada,“ ütles ta. Ma ei olnud vastu, isegi mõtlesin, et võiksin korteri talle jätta. Aga valjusti ma seda ei öelnud – ja õigesti tegin.

Umbes kaks kuud enne ema surma-aastapäeva hakkas vend mulle helistama. Ta rääkis, et tuleb panna korralik hauasammas, sest rist ei piisa. Nagu alati – tal ei olnud raha. Ta oli just isaks saanud.

Kandsin talle vajaliku summa. Me leppisime kokku, milline monument tuleb, ja siis teatas ta, et kõik on tehtud. Ta saatis mulle aga sellise foto, et polnud midagi aru saada. Kui palusin paremat, ütles ta, et tal on vana telefon ja rohkem ei saa. Ei tulnud pähegi, et ta võiks selles osas valetada – arvasin, et vähemalt siin ta käitub ausalt.

Kuu aega hiljem tulin sünnilinna ema hauda külastama. Elasin hotellis. Kui palusin venda kaasa tulla, hakkas ta vingerdama ja vabandusi otsima. Lõpuks läksin ema sõbrannaga.

Ja mida ma nägin? Hauasammast polnudki. Seisis ainult vana puidust rist. Haud oli korras ainult tänu ema sõbrannale.

Sõimasin venda – olin ju talle raha saatnud! Kus on kolm tuhat?!

– „Meil oli raha rohkem vaja, emal on nüüd juba kõik ükskõik. Ta rõõmustaks, et raha läks ainukesele lapselapsele,“ sekkus tema naine.

Sellist jultumust polnud ma kunagi varem kohanud. Ütlesin vennale, et müün oma osa korterist – ja selles mädanenud peres puhkes skandaal.

Aga mina oma otsust ei muuda. Ema ehk ei kiidaks seda heaks, aga vend istus tal terve elu kaelas ja nüüd käitus täieliku lurjusena. Mul on täiesti ükskõik, kus ta hakkab elama oma „targa“ naise ja lapsega.

Sõlmisin lepingu kinnisvarabürooga, hoiatasin võimalike probleemide eest ja jätsin oma numbri. Vennaga ma enam rääkida ei taha. Minu jaoks on ta surnud.