Kaks aastat tagasi kaotasin oma tütre ja väimehe. Ühel päeval jalutuskäigu ajal hüüdsid mu lapselapsed: „Vanaema, vaata, see on ju ema ja isa!“

Georgia oli rannas koos oma lastelastega, kui nad järsku osutasid kohviku poole. Tema süda jättis löögi vahele, kui nad hüüdsid: „Vanaema, vaata, see on meie ema ja isa!“ Kohvikus istus paar, kes nägi välja täpselt nagu tema tütar Monika ja väimees Steven, keda ta arvas kaks aastat tagasi hukkunud olevat.

Lein muudab sind igaveseks. Vahel on see lihtsalt tuim valu, teinekord aga tabab see sind ootamatult nagu löök südamesse.

Sel hommikul, kui ma anonüümset kirja lugesin, kus oli viis sõna „Nad ei ole tegelikult läinud“, tundsin ma korraga lootust ja hirmu. Paber tundus mu sõrmi põletavat. Ma olin üritanud luua stabiilset elu oma lastelastele, Andyle ja Peterile, pärast nende vanemate surma. Aga nüüd sain aru, et olin eksinud.

Kaks aastat tagasi toimus õnnetus. Ma mäletan, kuidas Andy ja Peter küsisid, kus nende vanemad on. Mul kulus kuid, et seletada neile, et ema ja isa ei tule enam kunagi tagasi.

Aga see kiri… Ma tahtsin selle juba ära visata, kui telefon helises. See oli krediitkaardifirma, kes teatas Monika kaardilt tehtud tehingust. Kuidas see võimalik oli, kui kaart oli kaks aastat sahtlis lebanud?

Kui ma pangaklienditeenindusse helistasin, sain teada, et ost oli tehtud virtuaalse kaardiga, mis oli aktiveeritud nädal enne Monika surma. Ma tardusin õudusest. Helistasin oma sõbrannale Ellale ja rääkisin talle kõigest. Me otsustasime nädalavahetusel asjasse selgust tuua.

Laupäeval viisin lapsed randa. Sel ajal kui nad mängisid, istusime Ellaga liival. Järsku hüüdis Andy: „Vanaema, vaata, see on ema ja isa!“ Ma pöördusin ja nägin kohvikus paari. Naine oli Monika soenguga ja mees nägi välja nagu Steven.

„Palun vaata lapsi,“ ütlesin ma Ellale ja jooksin paari suunas. Nad tõusid ja kõndisid mööda rada, rääkides vaikselt ja naerdes. Naine silus oma juukseid täpselt nii, nagu Monika alati tegi. Mehel oli kerge lonkamine, nagu Stevenil pärast jalgpallivigastust.

„See on riskantne, aga meil polnud valikut, Emily,“ kuulsin ma meest ütlemas.

Emily? Miks ta teda Emilyks nimetas?

„Ma igatsen neid… eriti poisse,“ ohkas naine.

Jõudsin suvilani, kuhu nad sisenesid, ja kutsusin politsei. Lõpuks, kogudes kogu oma julguse, koputasin uksele. Monika avas ja kahvatas.

„Emme? Kuidas sa meid leidsid?“ küsis ta.

Steven ilmus tema selja taha. Kuulsin politseiautode sireene.

„Kuidas te võisite nii teha?“ mu hääl värises vihast ja valust. „Te hülgasite oma lapsed! Kas te saate aru, mida me läbi elasime?“

Politseinikud sisenesid vaikselt.

„Meil polnud teist valikut,“ seletas Monika. „Võlad, ähvardused… Me arvasime, et kui me kaome, saaksid lapsed parema elu.“

Steven lisas: „Me lavastasime õnnetuse ja kolisime teise linna, muutes oma nimed.“

Ma ei teadnud, mida tunda. Ella saabus koos Andy ja Peteriga. Poisid jooksid vanemate poole:

„Emme! Issi! Me teadsime, et te tulete tagasi!“

Monika kallistas neid, pisarad voolamas.

„Andke mulle andeks, mu armsad…“

Politseinikud lubasid lühikest kohtumist ja viisid siis Monika ja Steveni ülekuulamisele. Vanem politseinik pöördus minu poole:

„Kahjuks ootavad neid ees tõsised süüdistused. Aga kuidas selgitada lastele, et nende vanemad peavad jälle lahkuma?“

Hiljem, kui olin lapsed voodisse pannud, istusin üksinda elutoas. Vahtisin kirja: „Nad ei ole tegelikult läinud.“ See oli tõsi. Nad ei olnud igaveseks kadunud – nad olid ise selle valiku teinud. Ja see tegi veelgi rohkem haiget.

„Ma ei tea, kas suudan lapsi sellest valust kaitsta,“ sosistasin. „Aga ma teen kõik, et nad oleksid kaitstud.“

Nüüd ma vahel mõtlen, kas tegin õigesti, kutsudes politsei. Aga mida teie oleksite minu asemel teinud?