Kadunud rahakott osutus tühiseks võrreldes sellega, kes selle mulle tagasi tõi…

Ma kaotasin rahakoti. Tavaline lugu, aga tol hetkel tundus see mulle nagu maailmalõpp.

Märkasin seda kodus. Otsisin koti seest — ei leia. Taskutesse piilun — ei midagi. Autos — ka mitte midagi. Keerasin kõik pahupidi, isegi vaatasin vaipade alla. Sain aru, et ilmselt jätsin selle kuhugi kaubanduskeskusesse. Rahakotis olid nii raha, kaardid kui ka dokumendid. Istusin toolile ja olin lihtsalt valmis iseenda peale vihast nutma.

Helistasin panka, blokeerisin kaardid, kirjutasin avaldused, kuhu vaja. Kaks päeva kõndisin justkui nõelte peal: kord vihane, kord murelik, kord süüdistan end tähelepanematuses.

Mõni päev hiljem helises uksekell. Mehe hääl:
– Kas te elate siin? Mul on vist teie rahakott. Leidsin selle. Kas võin tulla üles?

Süda läks varvaste sisse. Lähen trepist alla, avan ukse – seal seisab vana mees, umbes seitsekümmend aastat vana, korralik, tumedas mantlis. Käes hoiab mu rahakotti.

– See lebas pingi peal kaubanduskeskuse ees, – ütleb ta. – Tundub, et keegi lihtsalt jättis selle maha.

Ma oleks teda seal kohe kallistanud. Tänasin, pakkusin, et tuleks teed jooma.

Ta keeldus, oli juba valmis lahkuma, aga vaatas siis mulle tähelepanelikult otsa ja küsis:
– Mis teie nimi on?

Ütlesin oma nime.

Ta kuidagi imelikult, kurvalt naeratas ja ütles:
– Ma arvasin nii. Teil on samasugused silmad nagu ühel naisel, keda ma kunagi väga armastasin.

Mul käis kõik sees järsku läbi. See oli mu ema nimi.

– Te… tundsite mu ema? – küsisin ma.

Ta jäi korraks nõutuks:
– Ehk ei oleks ma pidanud midagi ütlema. Aga te olete temaga väga sarnane. Vabandage.

Ta oli juba astumas trepi poole, kuid ma peatasin ta:
– Ma tunnen teid foto järgi. Ema kapis oli vana pilt, teie olite seal koos. Ta ütles alati: «See on mineviku inimene». Aga kes täpselt – ei selgitanud kunagi.

Ta tardus. Ohkas.

– Ma olin tema kihlatu, – ütles ta vaikselt. – Väga ammu.

Lõpuks läksime ikkagi kööki. Ma valasin talle teed, kuid ta vaevalt puudutas seda.

Istsime, vaatas aknast välja ja alustas jutt.
Ta rääkis, et nad kavatsesid kunagi abielluda. Kõik oli tõsine, plaanid, pulmad, ühine elu. Aga tema perekond oli vastu. Isa survel, ta ise ei suutnud vastuseisu minna, läks välismaale. Ema jäi siia üksi. Kui ta mõne aja pärast tagasi tuli – oli tema kõrval juba teine inimene, ja vana ei tahetud enam rääkida.

Hiljem sai ta teada, et ema oli rase olnud. Aga keegi ei öelnud otse välja, kas see laps oli tema oma. Ja tema ei hakanud ise midagi välja uurima.

– Ühel päeval tuli ma tema maja juurde, – rääkis ta. – Nägin teid kaugelt. Väike, tema kõrval, temaga sarnane. Ja… põgenesin. Mul ei olnud julgust.

Hiljem lisas veel, et ta vahel kogemata nägi mind linnas. Üks kord – kalmistul, kui ma olin ema haual. Ütles, et see oleks võinud tunduda veider, aga ta ei jälitanud mind, lihtsalt ei suutnud tõesti lahti lasta sellest minevikust.

Ma istusin ja kuulasin, teadmata, mida uskuda ja mida tunda.

– Nii et te arvate, et võite olla minu isa? – küsisin ma.

Ta noogutas:
– Ma ei tulnud midagi nõudma. Ei taha su elu rikkuda. Lihtsalt… tahtsin aru saada, kas sul on kõik hästi.

Enne lahkumist jättis ta oma telefoninumbri. Ja ümbriku. Ümbrikus oli vana foto: ema ja tema, noored, embuses, naeratavad. Taha oli kirjutatud: «Igavesti. 1971».

Mõne aja pärast otsustasin siiski ja tegin DNA-testi. Tulemus näitas, et ta on tõesti minu isa.

Sellest tean ainult mina ja mu abikaasa. Inimene, keda ma alati nimetasin isaks, suri mitu aastat tagasi. Ema ka. Keegi ei selgita ega kinnita niikuinii midagi.

Aga nüüd vähemalt mõistatus lahendus.
Ja tabasin end mõttelt: ükskõik kui palju inimesed ei ürita minevikku peita, leiab see ikkagi viisi, kuidas meenutada endast. Mõnikord — läbi vana foto sahtlis. Mõnikord — läbi tundmatu mehe, kellel on taskus sinu kaotatud rahakott ja väga tuttav pilk.

Kuidas te käituksite minu asemel: kas üritaksite teada saada kogu tõe või jätaksite mineviku minevikku?