Kaarel teatas naisele, et soovib lahutust. Maarja võttis selle uudise rahulikult vastu, kuid seadis ühe tingimuse

Kaarel, koju töölt naastes, leidis Maarja köögist õhtusööki valmistamas. Teda ootas raske vestlus, mille ta alustas sõnadega:

– Mul on sulle midagi tähtsat öelda.

Maarja ei vastanud midagi, kuid Kaarel nägi tema silmades pinget ja kurbust.

Kuna tal polnud lihtne juttu alustada, ütles ta otse, et soovib lahutust.

Maarja reageeris rahulikult, ei näidanud viha ega üllatust, vaid küsis ainult ühe küsimuse:

– Miks?

Kaarel vältis vastamist. Tegelikult ei tahtnud ta vaielda ega selgitada, miks nende abielu laguneb. Mida ta oleks pidanud ütlema? Et ta enam ei armasta teda, on kaotanud huvi ja tunneb nüüd tundeid teise naise vastu?

Midagi ütlemata läks Kaarel magamistuppa. Tal oli väljakannatamatu kuulata, kuidas Maarja köögis nutab.

Järgmisel hommikul andis Kaarel talle lahutuspaberid, milles jättis talle maja ja auto.

Maarja rebis paberid katki ja ütles vaikselt:

– Ma ei vaja sinult midagi, – ja hakkas uuesti nutma.

Kaarel tundis, et käitub halvasti, kuid Maarja, kellega ta oli elanud nii palju aastaid, oli talle äkitselt muutunud täiesti võõraks.

Ta tundis talle kaasa, kuid tema mõtted olid ainult sellest, kuidas kiiresti teise naise juurde minna.

Sel õhtul tuli Kaarel hilja koju, ei söönud õhtust ja läks kohe magama. Naine istus nagu tavaliselt laua taga ja kirjutas midagi.

Öösel ärgates märkas ta, et Maarja istub ikka veel kirjutuslaua taga. Talle oli täiesti ükskõik, mida naine teeb. Tema kohalolek ei tekitanud temas enam mingeid emotsioone.

Hommikul ulatas Maarja talle paar lehekülge.

– Need on minu lahutuse tingimused, – ütles ta.

– Millised tingimused? – küsis Kaarel pahaselt.

Maarja selgitas:

– Ma tahan, et me lükkaksime lahutuse avalduse kuu aega edasi. Meie poeg teeb eksameid ja ma ei taha, et ta muretseks. Peame säilitama pere mulje.
Kaarel nõustus.

– Aga teine tingimus? – küsis ta.

– Iga päev pead sa mind süles kandma magamistoast ukseni.

– Mis rumalus see on? – pahandas ta.

– Ma lihtsalt tahan, et meil oleks viimane ilus traditsioon, – vastas Maarja rahulikult.

Kaarel ei hakanud vaidlema.

Järgmisel päeval täitis ta vastumeelselt naise palve. See tundus talle rumalana, kuid poeg plaksutas rõõmsalt ja Maarja naeratas, pannes pea tema õlale.

Iga päevaga muutus see „traditsioon“ tema jaoks vähem kohmakaks. Kaarel hakkas märkama Maarjas neid omadusi, mida ta kunagi armastas. Ta nägi tema väsimust, tema vananevat, kuid endiselt ilusat nägu.

Neljandal päeval mõtles ta äkitselt, kui palju Maarja oli nende pere heaks teinud.

– Aga kuidas olen mina talle tasunud? – mõtles ta, tundes kibedust.

Iga päevaga muutus Maarja kergemaks. Kord nägi ta, kuidas naine seisab kapi juures ja vaatab oma riideid.

– Kõik riided on mulle liiga suured, – ütles ta kurvalt.

Kaarel tundis järsku süümepiinu.

Ta sai aru, kui palju tema naine oli muutunud. Tema kõhnus, tema kurbus – kõik viitas sellele, et ta oli õnnetu.

Kuu viimase päeva õhtul tegi Kaarel otsuse.

Ta läks teise naise juurde ja ütles:

– Ma jään oma naise juurde. Me lihtsalt unustasime, kui tähtsad me teineteisele oleme.

Lahkudes läks ta lillepoodi, ostis ilusa kimbu ja kirjutas sedeli:

– Minu jaoks on õnn kanda sind süles meie elu lõpuni.

Kui ta koju jõudis, lebas Maarja voodis. Teda enam ei olnud.

Hiljem sai Kaarel teada, et tema naine oli pikka aega haiguse vastu võidelnud. Ta varjas seda, et säilitada poja silmis õnneliku pere muljet.
Ta istus tühjas majas, tundes tühjust.

Nüüd mõistis ta: armastus ei kao kunagi, kui seda hooldada.