Kaarel otsis oma tütart 20 aastat, ja kui ta lõpuks ta leidis, tuli päevavalgele rabav tõde tema ema kohta

Kaarel pidas oma juubelit. Maja oli rahvast täis – kolleege, sõpru, sugulasi. Ta oli ettevõtte juht, nii et kõik pidasid auasjaks tulla teda isiklikult õnnitlema.
Kui keegi uksele koputas, läks juubilar ise avama. Läve peal seisis sale, umbes kahekümneaastane neiu. Tema näos oli midagi valusalt tuttavat, aga Kaarel ei suutnud mõista – kellele ta nii sarnane oli.

– Tere, mina olen Janeli. Kas mäletate Marit Randmet? Mina olen tema tütar. Tulisin teiega rääkima.

– Ah, Mari… Nii et sellele sa oledki sarnane, – ohkas Kaarel. – Täna on mu sünnipäev, astu sisse.

Ta juhatas neiu tuppa, tutvustas teda külalistele kui vana perekonnatuttavat ja pani istuma pidulaua taha. Janeli naeratas viisakalt ja vastas küsimustele, kuid tundus, et ta ootab kogu aeg, millal nad saavad kahekesi jääda.

Alles hilja õhtul, kui külalised olid lahkunud, kutsus Kaarel ta oma kabinetti. Neiu istus vastas ja alustas vaikselt:

– Ema suri kolm kuud tagasi. Ta oli pikalt haige… Ja enne surma palus ta mul tulla teie juurde ja öelda… et te olete minu isa.

Kaarel tardus.

– Kuidas?.. Miks Mari mulle seda kunagi ei öelnud? – ta tõusis, astus akna juurde ja püüdis pisaraid varjata.

– Te olite koos väga lühikest aega… Varsti kolisite teise linna ja ema abiellus. See abielu kestis vaid viis aastat.

Janeli sõnad läksid talle otse südamesse. Ta mõistis: kui ta ei kasvatanudki teda sünnist saati, peab ta nüüd olema tema kõrval. Nii jõudis Janeli tõeliselt tema ellu – ta asus tööle isa firmasse, kus kohtas oma armastust – Armandot.

Nad pidasid kaunid pulmad ja varsti jäi neiu lapseootele. Kuid sünnitus oli raske: suur verekaotus, kriitiline seisund… Oli vaja kiiret vereülekannet. Kaarel pakkus kõhklemata oma verd, kuid arstid ütlesid ootamatu asja – veregrupi järgi ei saanud ta olla tema isa.

Sobivaks osutus hoopis Armando veri – nii päästis mees oma naise elu ja maailma sündis terve poisslaps.

Kaarel rõõmustas, et kõik lõppes õnnelikult, kuid arstide sõnad ei andnud talle rahu. Kas Mari võis eksida? Või… ta ei rääkinud kogu tõde?

Ta otsustas selle endale hoida. Marit enam ei olnud, midagi muuta polnud võimalik. Las Janeli usub, et tal on isa, las ta tunneb tema tuge. Nende aastate jooksul oli ta nii kiindunud temasse ja lapselapsesse, et bioloogia kaotas igasuguse tähenduse.

Sest mõnikord ei mõõdeta sugulust verega, vaid sellega, kes jääb su kõrvale kõige raskemal hetkel.

Aga kuidas teie arvate – kas tõde tuleb alati välja öelda, isegi kui see võib kellegi õnne purustada?