Jõuluõhtul andsin ma peavarju kodutule eakale naisele — ja mõned nädalad hiljem peatus minu maja ees luksuslik maastur…

Jõuluõhtu. Lumi langes pehmelt, nagu tekk, summutades tänavahelisid. Kiirustasin koju, kotid täis toidukraami pidusöögi jaoks. Jää krigises jalgade all ja külm näpistas nina. Kõik oli tuttav ja hubane… kuni ma teda nägin.

Poekese kõrval pingil istus eakas naine. Vana mantli, kulunud salli ja väsinud näoga. Inimesed kõndisid mööda, mõned vaatasid kõrvale, teised teesklesid, et ei näe teda. Aga tema istus lihtsalt seal. Ei palunud midagi. Vaatas vaid langevat lund, nagu meenutaks midagi ammu kaotatut.

Ma ei suutnud mööda kõndida.
— Kas te olete siin kaua istunud? — küsisin ma.
— Hommikust saati. Mul pole lihtsalt kuhugi minna, — vastas ta rahulikult, ilma enesehaletsuseta.
— Tulge minu juurde. Mul on täna kooki ja kuuma teed. Koos on soojem.

Me kõndisime vaikides. Tema käed värisesid, kuid ta hoidis end väärikalt püsti. 

Kodus istutasin ta kööki, panin talle selga mehe vana sooja kampsuni ja asetasin tema ette taldriku kuuma supiga. Ta naeratas, nagu oleks unustanud, mis tunne on olla lihtsalt inimene, kelle üle rõõmustatakse.

Tema nimi oli Marta. Ta oli 76-aastane. Ta rääkis, et elas üksinda väikeses linnas, kuni mees ja hiljem ka poeg surid. Korteri kaotas ta võlgade tõttu ja sellest ajast saati rändas bussijaamades ja keldrites.

— Ma ei palu haletsust, — ütles ta, pilk kurvalt taldrikusse suunatud. — Lihtsalt täna on liiga külm, et olla üksinda.

Ta jäi minu juurde ööseks. Siis veel üheks ja siis veel üheks. Me ei leppinud midagi kokku, lihtsalt nii läks. Ta aitas köögis, triikis pesu, rääkis lugusid. Lühikese ajaga sai temast keegi, kes oli mulle armas. Ma püüdsin end mõttelt, et tunnen tema hoolitsust nagu oleks kõrval jälle minu vanaema, kelle kaotasin palju aastaid tagasi.

Kolm nädalat möödus.

Ühel hommikul peatus must maastur maja ees. Sealt väljus mees, kellel oli seljas ranges lõikes mantel. Ta koputas uksele ja küsis:
— Kas siin elab naine nimega Marta?
Ma tardusin.
— Aga kes te olete?
— Olen tema lapselaps.

Selgus, et ta otsis teda peaaegu aasta. Sellest ajast peale, kui ta kadus haiglast, kuhu sattus hoogudega. Ta ei olnud andmebaasides, ta ei jätnud dokumente. Ta sõitis läbi kümneid varjupaiku, küsitles kirikutes ja pani välja kuulutusi. Alles hiljuti kirjeldas keegi sotsiaalmeedias naist, kes elab heasüdamliku võõra juures.

Kui ta teda nägi, hakkas ta nutma. Nagu laps. Aga tema võttis lihtsalt tema käest kinni ja ütles:
— Ma teadsin, et leiad mind üles.

Enne ärasõitu pöördus ta minu poole.
— Te ei kujuta ette, mida te minu jaoks tegite. Te tõite mulle tagasi minu vanaema. Aitäh teile.

Marta lahkus, kuid enne seda kallistas mind tugevasti. Ta jättis kööki kirja. Selle sees olid tänusõnad. Ja foto, kus ta oli noor ja laps süles.

— Äkki meenutad mind kunagi, — oli sellele kirjutatud.

Sa ei saa alati tänu neilt, kellele oled aidanud. Kuid mõnikord tuleb lahkus tagasi täiesti ootamatute uste kaudu. Ja muudab sinu maailma lahkemaks ja soojemaks, isegi kui akna taga on — lumi ja vaikus.