Jalutuskäigul lapselapsega kuulsin, et keegi hüüab mu nime. Pöördusin ringi – ja nägin nägu neljakümne aasta tagant

Jalutuskäigul lapselapsega kuulsin, et keegi hüüab mu nime. Mitte „proua“, mitte „vabandust“, vaid seda vana, lühikest „Anu!“, mida lihased tunnevad kiiremini kui mõistus. Pöördusin ringi instinktiivselt; kuklitega kott kukkus käest ja veeres laiali nagu konfettid mööda rada.

Liis sikutas mind varrukast: „Vanaema, kes see on?“ Ja ma juba nägin nägu neljakümne aasta tagant – mälus nii täpselt joonistatud, et piisas ühest hetkest, et mineviku jooned sobiksid tänasesse.

Ta seisis mõne meetri kaugusel, nõjatudes silla piirde vastu, täpselt nii nagu tol päeval, kui hüvastijätt toimus enne rongi Tartusse, millele ma „pidin jõudma, aga ei jõudnud“. Hallid juuksed, uued kortsud, seesama ebatasane lohk põses, kui ta naeratas. Korraks jäi maailm vait – isegi mänguväljaku lapsed vaibusid oma kiige pärast kisklemast.

– Mart, – ütlesin, mõtlemata, kas see on kohane.
– Anu, – vastas ta, nagu poleks ta nende aastate jooksul ühtegi teist nime öelnud. – Ma tundsin su ära selle järgi, kuidas sa salli seod. Alati samamoodi.

Liis piilus mütsi alt, mille küljes oli suur tutt. – Kas te tunnete teineteist? – küsis ta otsekoheselt.
– Väga ammu, – ütlesin ma. – Ütle onule „tere“.
– Tere, onu väga ammu! – hüüdis ta rõõmsalt ja tõusis varvastele, et vaadata tiigis olevaid parte.

– Kas sa elad siin? – küsis Mart, vaadates nukuvankrit ja leivapuru kotti, justkui tahaks mu praeguse elu detaile endasse talletada.
– Alati olen, – vastasin. – Aga sina…?
– Käin poja juures. Tal on siin firma. Vahel jalutan sama rada, mis kunagi. Rumal, aga inimesel on vahel vaja kontrollida, kas miski on alles. – Ta naeratas lühidalt. – Paistab, et on alles.

Me istusime pingile. Liis toitis parte ja luges valjusti, mitu neist ligi ujus. Mina lugesin mõttes neid hetki, mil oleksin võinud öelda „jää“, aga ütlesin hoopis „mõistus“.

Mul oli üheksateist. Temal kakskümmend üks. Piletid, seljakott, pool linna taskus ja vanemad, kes istusid mu ette ja seletasid rahulikult, et „on asju, mis on tähtsad, ja asju, mis on tähtsamad“. Sel päeval ma jaama ei läinud. Sel päeval lakkasin olemast „Anu, kes unistab“, ja sain „Anuks, kes ei riski“.

– Ma arvasin, et sa jäid lihtsalt hiljaks, – ütles ta nüüd. – Ootasin viimase hetkeni ukse juures. Iga samm kõlas nagu sinu oma.
– Ma ei suutnud, – sosistasin. – Sa tead, kuidas oli. Ema, isa, need sõnad „stabiilsusest“. Ja siis oligi kõik läbi.
– Siis tulid töö, mees, laps, remont, – loetles ta. – Elu.

Ta rääkis rahulikult, etteheideteta. Tema hääles oli pigem leebus kui alistumine – kellegi leebus, kes on lõpetanud minevikku käsivarrest tirimast. Ja ometi, kui ta mulle otsa vaatas, sähvatas ta silmades seesama küsimus, mis kord ammu: „Aga kui…?“

– Vanaema, pardid tahavad suuremaid tükke! – Liis pistis mu pihku leiva ülejäägi. – Viskad sina ka!

Ma viskasin. Puru keerles vees ja kadus näljaste nokkade vahel, justkui oleks võimalik ka mälestusi toita täis ja saavutada rahu.

– „Lapselaps,“ – kordas Mart, maitstes sõna. – Mul on raske sind sellega siduda. Minu peas on sul ikka veel paelaga seotud juuksed ja joonistusvihik.
– Sinna vihikusse on jäänud ainult ostunimekirjad ja arstide numbrid, – ütlesin nalja püüdes. – Prioriteedid muutusid.
– Ja ikkagi… – ta pööras pilgu mu käele. – Kannad ikka veel sõrmust ketil. Nagu siis.
– Abielusõrmus pigistab, – vastasin liiga kiiresti.

See polnud kogu tõde. Tõde oli see, et kodus ootas mind mees – hea inimene, kellega olime läbi teinud äia haiguse, firma pankroti, laenud, pikad vaikuse talved ja leppimised hapukirsi kompoti juures. Viimastel aastatel vahetasime pigem teateid kui pilke. Ta oli „meie“ dokumentides ja „tema“ mu mõtetes, kui ma üksinda pargis jalutasin.

– Mõtlesin su peale, kui üle silla läksin, – ütles Mart. – Rumal, sest sillad ei muutu, inimesed aga küll. Ja ometi piisas, et keegi hüüdis „Anu!“, ja mu sees rebenes kalendrimapp.

– Tuli sulle meelde see naljakas müts, mille ma sillal ära kaotasin, – püüdsin kergelt öelda.
– Meenus mulle, et inimese elus on väga vähe asju, mis on päriselt tema omad. – Ta vaikis hetke. – Ja ka see, et oleme siin justkui juhuslikult. Mina – sest poeg. Sina – sest lapselaps. Aga võib-olla see pole juhus.

Õhk lõhnas märgade lehtede ja lähedal asuva kohvikäru kohvi järele. Mõtlesin, kui harva annab saatus inimesele nii selge stseeni: peaosatäitjad, rekvisiidid, lihtne lava. Ainult et lõpp ei ole kunagi lihtne.

– Joome kohvi? – küsis ta. – Ilma suurte juttudeta. Lihtsalt kohvi.
– Ma pean Liisi koju viima, – ütlesin. – On unejutu aeg.
– Unejuttude vastu ei saa, – naeratas ta. – Aga ehk… homme?
– Homme teen kogu perele pelmeene.
– Ülehomme?
– Ülehomme on mul arstiaeg.
– Anu… – ta kõhkles. – Ma ei taha su elu lõhkuda. Ma tahan… teada saada, kas see kuulub veel sulle.

Need sõnad tabasid mind valusamalt kui ükski võimalik „igatsesin“. Imelikul kombel ei olnud asi suurtes tunnistustes ega filmilikes žestides, vaid lihtsas küsimuses: „Kas mu elu kuulub veel mulle?“ Ja selles, kas mul on julgust tunnistada, et olin vahel rooli ilma võitluseta käest andnud.

– Liis, lähme, – ütlesin. – Ütle onule „nägemist“.
– Nägemist, onu väga ammu! – hüüdis ta rõõmsalt.

Mart võttis taskust pagaripoe kviitungi. – Mul pole visiitkaarti, – pomises ta. – Aga ma võin numbri kirjutada. See pole surve. Lihtsalt… kui tahaksid kunagi kohvi, sellist tavalist. – Ta kirjutas: „Mart, tel.: …“. Lisasi väikese „sild, 11:00“.

Panin kviitungi mantlitaskusse, taskurätiku ja Liisi patsikummi kõrvale. Koduteel kuulsin, kuidas see krabises. Nagu tahaks ise meenutada, et ta olemas on.

Kodus lõhnas supp. Mees nohises tugitoolis, ajaleht rinnal. Võtsin jalanõud jalast, riputasin salli, panin mantli nagisse. Kviitung libises põrandale ja jäi laua jala juurde pidama. Tõstsin selle üles, lugesin veel kord numbreid, mis ei tähenda kellelegi midagi, kuni neid ei vali.

Õhtul pani Liis puslet kokku, mina panin peas kokku homse versioone. Ühes helistan ja ütlen: „Hästi, kohv, sild, kell üksteist.“ Teises – kinnitan kviitungi külmkapi magneti alla ja kirjutan numbri ostunimekirja, mille katavad tomatid ja tangud. Kolmandas – pesen mantli ja „juhuslikult“ unustan paberi taskusse. Neljandas – räägin mehele, kes täna mu teele sattus, ja ootan, kas tema silmis näen viha, kergendust või esimest korda üle pika aja – huvi minu vastu.

Öö tuli kiiresti. Kui kõik magasid, võtsin kviitungi ja hoidsin seda laualambi valguse käes. Oli näha pagaripoe templit – selle sama, kust me kord nooruses „lindudele“ mõeldud sooje saiu varastasime, sest olime näljased kõige järele.

Võtsin telefoni. Sisestasin numbri, aga ei vajutanud „helista“. Kirjutasin: „Aitäh tänase eest. Kohv?“ Kustutasin. Kirjutasin: „Ma ei saa. Vabandust.“ Kustutasin. Kirjutasin: „Võib-olla kunagi.“ Jätsin mustanditesse.

Hommikul leidsin köögilaualt mehe kirjakese: „Jätsin sulle lemmikajalehe, tulen hilja – kliendi juures paigaldus. Supp oli hea. PS. Pühapäeval läheme metsa?“ Vahtisin seda „PS.“ ja mõtlesin, et meie elu koosneb viimasel ajal pigem lisanditest kui peatükkidest.

Peitsin kviitungi teetõrva plekk-karpi, kuhu panen asju „mitte praegu“. Karbi kaas sulgus vaikselt. Läksin Liisiga taas jalutama. Pardid olid jälle näljased. Maailm paistis jälle tavaline – ja ometi täiesti teistsugune.

Kas ma helistan? Ma ei tea. Kas peaksin? Veel vähem tean. Ma tean ainult seda, et pärast neljakümmet aastat hüüdis keegi mu nime nii, et ma mäletasin, kes olin enne, kui täitsin kalendri võõraste asjadega. Ja et nüüd pean iseendale vastama, mis on tähtsam: mitte midagi riskida või riskida sellega, mis ammu enam minu käest luba ei küsinud.

Kviitung plekk-karbis on kerge kui sulg. Ja ometi tunnen selle raskust tühjas mantlitaskus. Võib-olla on see vaid illusioon. Aga võib-olla märk, et mõned lood tulevad tagasi, et meid proovile panna – kas oskame veel valida. Kuidas? Kuhu? Seda tahaksin küsida homme kell üksteist. Endalt, temalt. Ja sinult – kui sa juhtuksid just siis sillast mööda minema ja kuuleksid, et keegi hüüab su nime.