Isal tekkis naine kohe pärast seda, kui meie ema suri. Ta pettis meid kõiki pärandist ilma ja võttis kõik endale
Mu ema suri vähki 8 kuud tagasi. Kui esmakordselt isa mõningast uuest naisest teada sain, matsin kogu valu enda sisse ja isegi hakkasin isa teatud osas aitama. Aitasin tal valida kingituse talle uueks aastaks. Seejärel juba toimus isiklik tutvus. Ma mõistsin, et ükskõik kui palju ma ka ema ei armastaks – elu jätkub.
Vanematel oli kaks maja: esimene, kus elab isa ja minu 17-aastane vend, ja teine maja, kus elavad vanaema ja vanaisa. Veel on korter, kus me elame abikaasaga. Isa hakkas nõudma, et me loobuksime pärandiosas mis meile ema surma tõttu kuulusid. Tahtis, et me loobuksime tema kasuks, et viia kogu vara kokku ühte tervikusse, sest igal juhul saame me koos vennaga pärijateks pärast tema surma.
Siis vaibus see teema üldse. Ja täna sattusin artiklile, kus räägiti, et kui sa 6 kuu jooksul pärandile õigust ei esita, siis kaotad selle. Tuleb välja, et isa astus lihtsalt vaikselt pärandisse sisse, kellelegi sellest rääkimata. Varem ütles, et tahab mulle korteri ümber kirjutada. Aga nüüd ütleb: “Ma ei hakka veel ümber kirjutama. Äkki ehitate te nüüd mehega maja ja korterit ei lähegi vaja.” Mehe korteri me üürime välja ja selles elame.
Isa uus naine on punapeaga daam, kellel on keskharidus ja kaks abielu, kus mõlemas sündis laps. Ta on maniküürispetsialist. Minu isa on kirurg, tark inimene. Ja siis selline maniküürispetsialist. Isa loomulikult pettis ema, vahel nad tülitsesid. Aga tülisid tekib igas peres, isa ei puudust laste pealt kunagi midagi. Ema oli “jumala võilill”, ta ei julgenud isale midagi vastu öelda.
Olin harjunud isale usaldama. Ta alati juhtis kõike. Ma ei teadnud, et avalduse esitamiseks on vaid 6 kuud. Lõpuks rääkisin isaga sellest teemast. Algul valetas, et pärandisse võib astuda hiljemgi. Siis ütles, et kui ta kõik müüb, siis annab meile vennaga rahas 1/10 osa. Vanaema ja vanaisa loobusid oma pärandiosast juba isa kasuks, tema veenis neid selles. Ta ütles vanaemale ja vanaisale, et see on kasulik – kõik osad kokku panna. Nad on vanakesed ja uskusid teda. Meil oli täiuslik pere enne ema surma, keegi ei oodanud pettust.
Ütlesin isale, et kui ta väitis, et kõik läheb meile vennaga, siis las ta kirjutab kõik kohe ümber. Miks viivitada? Selle peale vastas ta: “See kõik on minu, ma ei hakka midagi teile ümber kirjutama. Minule ei jäänud minu vanematelt midagi, nii et teenige ise oma varanduse.” Sõitsime koos mehega asju kokku panema, et kolida. Ta ei püüdnud peatada.
Kas isa saab lastega vara pärast võidelda? Enne ema surma olime ideaalne pere. Olen tohutult šokeeritud, et võin kõigest ilma jääda. Ma ei oodanud, et isa saab nii toimida. Olen 8. raseduskuul. Ma ei taha kaotada esmasündinut isaga seotud sekelduste tõttu, kuid ma ei taha ka kõik nii jätta. Vanaemal hüppab vererõhk, kui hakkan asju uurima, saavad nad vanaisaga kõigest aru. Nad saavad aru, et neid peteti, ja vanaemal on jälle hüpertensiivne kriis. Nad on juba isale kõik ära loovutanud, kõik on juba tehtud. Kuidas olla? Mida teha?
