Inimene, kes maksab võõra leiva eest, sest teab ise, mis tunne on omamata olla
Andreas seisis piimariiulil ja ootas oma järjekorda kassas. Laupäev, kodulähedane pood, tavapärane sagimine: mõni kiirustas, mõni valis kaua, mõni nurises, et hinnad on tõusnud. Ta ei hukka mõistnud kedagi – varem oli ta ise ka nurisenud. Nüüd lihtsalt ostis vaikselt vajalikku ja läks koju. Ta oli õppinud märkamatult elama.
Kassas ees seisis noormees – umbes kahekümneaastane, mitte vanem. Käes – saiaviil ja väike pakike piima. Ta oli puhtalt riides, kuid oli näha: mitte hooajale vastavalt. Jope oli vana, tossude tallad peaaegu kulunud. Noormees loendas keskendunult peos olevat sendiraha, pea veidi norgus.
Kui kassapidaja nimetas summa, loendas ta veel kord, pisut punastas ja ütles vaikselt:
— Vabandust… siis ainult leib.
Andreas ei mõelnud pikalt. Ta astus ettepoole ja, pilku tõstmata, asetas lindile oma pudeli ning ütles vaikselt:
— Mina maksan mõlema eest.
Noormees jäi seisma, tõstis siis pilgu.
— Pole vaja. Tõesti. Ma…
— Ma tean, — katkestas Andreas. — Kõik on korras.
Too seisis veel hetke, siis noogutas. Võttis leiva ja piima, kummardas pead tänutäheks ja lahkus kiiresti, peaaegu joostes.
Andreas maksis, võttis oma ostud ja läks tänavale. Õhk oli külm, kuid kerge. Ta kõndis aeglaselt, kiirustamata, mõtlemata kodus ootavale teele või laual lebavale ajalehele. Ta meenutas.
Toona oli tal kakskümmend kolm. Ta elas üüritud toas, töötas juhutöid, vahel jäi toidust puudu, sest elektri eest tuli maksta. Ta mäletas, kuidas kord ei jätkunud raha bussisõiduks ja ta kõndis kolm tundi. Teinekord seisis ta kassas riisipaki ja võipakiga ning, sente lugedes, pani või tagasi. Siis ei aidanud keegi.
Kuid ühel korral, sarnases olukorras, noogutas taga seisnud mees lihtsalt kassapidajale: „Mina maksan“. Ilma sõnadeta. Ja see oli hetk, mil Andreas tundis – maailm pole päris ükskõikne.
Aastad möödusid. Ta sai töö, teenis raha, soetas kodu. Kuid mälestus abi saamisest – ilma üleliigsete sõnadeta, lihtsalt mõistmise pärast – jäi temasse.
Ja nüüd teeb ta ise aeg-ajalt sama. Ilma reklaamita, ilma suurte sõnadeta. Lihtsalt märkab. Lihtsalt aitab. Sest teab, mis tunne on omamata olla. Mis tunne on häbi tunda sende lugedes. Mis tunne on teeselda, et sa pole näljane.
Vahel tundub talle, et maailm püsib just sellistel hetkedel. Mitte uudistel, mitte suurtel tegudel, vaid vaikusel. Inimestel, kes mäletavad, mis tunne see on – ja seetõttu ulatavad käe.
Andreas kõndis koju rahulikult. Leiva, piima ja sooja tundega, mis alati naasis, kui õnnestus olla see sama inimene. Selline, nagu kunagi tema jaoks oli see võõras kassas.
