Ilmus välja pärast 25 aastat vaikust. Nüüd tahab olla vanaisa…

Minu nimi on Katriin. Ma elan Tartus, olen 35-aastane, mul on kaks väikest last ja armastav abikaasa. Tundub, et elu hakkab lõpuks paika loksuma. Aga mõni nädal tagasi kirjutas mulle inimene, kelle nime ma polnud ammu enam valjusti lausunud – minu isa.

25 aastat tagasi ta lahkus. Jättis mu maha, kui olin alles viiene, ja mu ema samuti, sest – nagu ta tol ajal ütles – „ta armus teise naisesse“. Ta lahkus nii, nagu meie eluosa oleks olnud lihtsalt eksitus. Ta ei jätnud hüvasti, ei selgitanud midagi. Ema nuttis päevi ja öid – vaikselt. Tollal ma ei mõistnud, mida tähendab reetmine. Aga nüüd tean – lapsele jätab see armid kogu eluks.

Ta ei aidanud mind ei kasvatada ega haridusteel. Ei mingeid sünnipäevi, ei jõule, ei esimese armastuse lugusid – ma kogesin kõike seda ilma temata. Ta ei üritanud meid kordagi leida. Ema tegi kõik üksi läbi. Olen talle selle eest igavesti tänulik.

Ja nüüd, mõned nädalad tagasi – sõnum Facebookis. „Tere, Katriin. Siin on sinu isa. Tahaksin sinuga kohtuda. Soovin näha oma lapselapsi.“
Ma tardusin. Pärast kõiki neid aastaid – järsku on tal midagi vaja. Miks just nüüd? Kas ta vananeb ja tunneb süüd? Või on tal lihtsalt uudishimu?

Ma ei ole ei julm ega kättemaksuhimuline. Aga see viha ja segadus, mida tundsin, ei kao kuhugi. Kus ta oli, kui ma vajasin isa? Kui ma nutsin, sest klassis kirjutasid kõik isadele kirju, aga mina lihtsalt istusin ja vaatasin aknast välja?

Nüüd ta ütleb, et tahab „luua sidet“, et soovib olla „vanaisa mu lastele“. Aga kuidas on võimalik ilmuda kellegi ellu pärast veerandsajandit vaikust ja arvata, et sind võetakse avasüli vastu?

Mu ema ei öelnud tema kohta kunagi halba sõna. Ta lihtsalt elas edasi, vaikselt kannatades, kuid väärikalt. Võib-olla sellepärast ei taha ka mina karjuda ega süüdistada. Aga sees on torm.

Nüüd, kui ma vaatan oma lapsi, saan aru, kui palju ta kaotas. Ja kui palju ta oleks võinud mulle anda, kui ta oleks jäänud. Kas selline inimene väärib uut võimalust?

Ma tõesti ei tea, mida teha. Üks osa minust tahab öelda „ei“ – kindlalt, ilma selgitusteta. Teine osa mõtleb: äkki lastel peaks siiski olema võimalus oma vanaisa tundma õppida, isegi kui ta on mulle peaaegu võõras.

Seepärast ma kirjutangi siia, avalikult. Sest mul on vaja teie – lugejate – arvamust.
Kas ma peaksin laskma tal tulla tagasi minu ja mu laste ellu? Kas inimesel, kes kord hülgas, on õigus tagasi tulla siis, kui talle sobib?

Jagage palun oma mõtteid. Ootan tõesti teie nõuandeid.