Igal ööl kadus mu abikaasa kell 3:12… ja ühel päeval sain teada, kuhu. Tõde osutus valust raskemaks

Ärkasin öösel – kõrval polnud kedagi. Abikaasat ei olnud voodis. Kell oli 3:12. Kiikasin kööki – polnud kedagi.

Ja äkitselt – luku klõps: välisuks avanes ja ta astus sisse.

– Kus sa olid? – küsisin ma.

– Prügi viimas, – vastas ta rahulikult.

– Kolm öösel? – ma ei suutnud varjata üllatust.

Ta noogutas. Aga miski oli valesti. Vaatasin valamu alla. Prügi oli oma kohal. Vale oli ilmselge, kuid tõestusi polnud.

Järgmisel ööl teesklesin magamist, et teda tabada. Aga jäin magama. Hommikul oli prügi taas oma kohal. Jälle.

Kolmandal ööl panin äratuse 3:00-ks. Ärkasin. Temast ei olnud jälgegi, tema pool voodist oli külm. Astusin koridoris välja ja tardusin, nähes teda…

Ta istus otse põrandal välisukse juures. Käes oli vana must spordikott, põlvedel avatud märkmik. Marko oli selle kohale kummardunud, luges midagi ja pühkis aeg-ajalt käega silmi. Lähendasin end – põrandalaua kriuksatus. Ta võpatas, tõstis pilgu.

— Mida sa siin teed? — mu hääl kostus karmimalt, kui ma tahtsin.

— Aga sina? — ta püüdis naeratada, aga see jäi pingeliseks.

— Sa oled juba mitu ööd ära läinud. Kuhu?

Marko sulges märkmiku ja vaatas seda pikalt, justkui koguks mõtteid. Siis ütles vaikselt:

— Ma käin Laura juures.

Süda kukkus kuhugi alla.

— Millise Laura juures? — küsisin ma vaevu kuuldavalt.

— Oma õe juures, — ta tõstis pilgu. — Ta ei tule toime. Pärast ema surma on tal olnud hood, ta kardab üksinda öid. Ma arvasin, et see läheb kiiresti üle, aga ta helistab ja ma ei saa minemata jätta.

Jäin vaikseks. Kurgus seisis klomp. Ma teadsin, et tema õde kannatab kaotuse pärast, aga ei arvanud, et see on nii hull.

— Miks sa ei öelnud? — küsisin ma.

— Sest ma ei tahtnud sind sellesse tõmmata. Ja teades sinu suhtumist minu õde. Sa poleks seda toetanud.… — ta vaatas kõrvale. — Ma kartsin, et sa otsustad, justkui ma mõtlen temast rohkem kui sinust.

Istusin tema kõrvale. Kott, mida ta kaasas kandis, oli täis tavalisi asju: pleed, tee, ravimid. Sees lebasid nende ema fotod, hoolikalt lintiga kokku seotud.

— Sa oleksid võinud mulle usaldada, — ütlesin vaikselt. — Me oleme ju perekond.

Ta noogutas ja ma märkasin, kuidas tema sõrmed värisesid. Ta nägi välja väsinud, kurnatud, punaste silmadega.

Istusime vaikides, kuni väljas hakkas valgenema. Ja ainult siis tundsin, kuidas süda rebenes pooleks: kaastundest tema vastu ja valust, et ta kandis seda kõike üksi.

Nüüd ma tean, kuhu ta läheb. Ja igal ööl, kui ärkan ja näen tühja kohta oma kõrval, ma enam ei vihasta. Aga kergem ei ole. Sest ma näen, kuidas ta kulub, kuidas ta elab kahel kodul: minu kõrval ja tema vaikuse kõrval.

Mõnikord tundub mulle, et ma kaotan teda mitte petmise, mitte teise naise tõttu, vaid võõra valu tõttu, millesse ta on pea ees sukeldunud.

Ja ma taban end mõttelt: kas ma olen piisavalt tugev, et seda vaikides välja kannatada, olla kõrval ja mitte nõuda enamat?

Kuid kas sina suudaksid elada inimesega, kes igal ööl läheb mitte sinu, vaid võõra valu juurde?