Igal hommikul jättis keegi lilli kooli ukse ette – õpetaja otsustas teada saada, kes see on

Esimesed lilled ilmusid septembri keskel. Koolimaja peasissekäigu trepil lebas korralik kimp – kollased karikakrad ja põllutaimed, seotud rohelise lindiga. Keegi ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Sügis, lapsed, keegi võis need unustada. Kuid järgmisel hommikul leiti trepilt uus kimp.

Ja nii – iga päev. Alati vara hommikul. Alati ilma kirjata. Lilled olid iga kord erinevad, kuid alati ehtsad, värsked, justkui hoole ja armastusega korjatud. Mõni arvas, et see on kellegi nali. Teised aga uskusid, et see on tänuavaldus. Kuid noor õpetaja Lili nägi selles midagi enamat.

Lili õpetas algklasse. Tema päevad olid täidetud laste naeruga, nuputamisülesannetega ja akvarellivärvide plekkidega. Kuid iga kord, kooli sisenedes, peatus ta hetkeks, vaadates lilli. Keegi tõi need siia mitte tähelepanu äratamiseks. Lilled lebasid seal nii lihtsasti ja siiralt, justkui ootaksid kedagi kindlat.

Ühel päeval otsustas Lili tulla kooli tavalisest varem. Päike polnud veel tõusnud. Koolis oli pime, vaid turvamehe juures kumas valgus. Lili jäi seisma akna juurde, mis avanes ukseesisele. Möödus umbes kakskümmend minutit – ja äkitselt ilmus nurga tagant poiss. Ta oli lühikest kasvu, kandis sooja jopet ja seljakotti. Käes hoidis ta kimpu astersid. Ta peatus, pani lilled trepile ja kadus kiiresti.

Järgmisel päeval ootas Lili teda ukse ees. Poiss tuli jälle. Lili astus talle vastu.

— Tere. Kas sina jätad siia lilli?

Poiss kohmetus ja langetas pea.

— Vabandust… Ma poleks pidanud… Lihtsalt…

Lili kummardus, et olla poisiga ühel kõrgusel.

— Sa ei teinud midagi valesti. Ma tahtsin lihtsalt mõista. Miks sa seda teed?

Poiss hingas sügavalt sisse.

— Siin õpetas minu ema. Ta ütles alati, et kool on koht, kus lilled peaksid olema alati, mitte ainult pidupäevadel. Pärast teda jäi kõik kuidagi… tühjaks. Kui ma siit möödun, tahan ma, et tal oleks hea meel. Kui ta juhtub kuskilt nägema…

Lili noogutas. Ta teadis, kellest poiss rääkis. Proua Harper oli pensionile jäänud aasta tagasi ja mõni aeg hiljem – äkitselt, vaikselt – lahkunud. Tema nime mäletati, kuid temast räägiti harva. Ja nüüd seisis tema poeg siin, lilledega.

Pärast seda jättis Lili igal esmaspäeval kimbu kõrvale väikese sedeli: «Aitäh, et mäletad». Mõnikord oli seal ainult üks sõna. Mõnikord lille nimi. Poiss jätkas lillede toomist. Ning peagi liitusid temaga teised lapsed, lapsevanemad ja kolleegid.

Kooli ukse ette ilmus stend: «Mälestuslilled». Mitte leina märgiks, vaid tänulikkuse. Headuse eest. Õpetajate eest. Selle eest, et keegi ikka veel usub, et väikesed soojad teod on tähtsamad kui sõnad.

Ja iga kord sealt möödudes naeratas Lili. Sest nüüd õitses kool jälle.