Igal aastal korraldasin ma oma mehele kodus peo: külalised, toit, kära. Seekord nõudis ta jälle – “ainult kodus”. Ja siis tegin ma midagi, mida ta kindlasti ei oodanud…

Mu mees on alati armastanud oma sünnipäeva kodus tähistada. Ta ütles, et see on “traditsioon”, et “nii on kodune”. Igal aastal sama asi: külaliste nimekiri, pudelid, suupisted, valju muusika ja mina – korraga kokk, ettekandja ja koristaja.

Ta hoiatab ette:
— Kutsu omad, mina kutsun omad, kõigil on lõbus!
Ja mina surun hambad kokku ja mõtlen, et mul ei ole üldse lõbus. Ma ei armasta neid istumisi, valju lobisemist, alkoholi lõhna, purusid igal pool ja mägesid musti nõusid pärast. Aga ta ei saa sellest aru. Tema jaoks on pidu — kära, laud, seltskond. Minu jaoks — rahu.

Sellel aastal pakkusin ma teistmoodi:
— Äkki tähistame restoranis? Ilma kokkamiseta, ilma koristamiseta. Lihtsalt rahulikult.
Ta ei tahtnud isegi kuulata:
— Ei. Ainult kodus. Ma olen nii harjunud. Ja üleüldse, kas sul on kahju üks kord aastas kannatada?

Ma ei vastanud. Aga seesmiselt kõik tõmbus kokku. Kahju ei ole kannatada — kahju on, et inimene, kellega sa elad nii palju aastaid, ei püüagi aru saada, et sul on raske.

Sünnipäev saabus. Tavaliselt jooksen sel päeval hommikust saadik poodides, praen, lõikan, katten. Aga seekord ma tõusin, pesin rahulikult nägu, riietusin ja sõitsin sõbranna juurde kohvile. Ja siis sõitsime tema ja päevaks SPA-sse.

Lauale jätsin lühikese märkuse:
“Soovisid pidu kodus — siin on sulle pidu kodus.”

Telefon helises mitu korda — ma ei vastanud. Naasin alles hilja õhtul. Juba trepikojas kuulsin valju naeru ja muusikat. Tulin tuppa, köögis — mägi pesemata nõusid, tühjad toidupakendid ja karbid. Külalised olid kohal, mees nõutud. Keegi küsib:
— Aga perenaine kus on?
Ta vastab kohmetult:
— Jah… midagi on tal tervisega.

Sisenesin vaikselt, ilma skandaalita. Tervitasin, istusin nurka. Külalised tundsid end ebamugavalt, keegi hakkas lahkuma. Kahekümne minuti pärast olid kõik lahkunud. Korteris — vaikus, toidu lõhn ja väsimus. Mees kõnnib köögis ringi, püüab midagi öelda.

— Sa oleksid võinud vähemalt ette hoiatada, — lõpuks ohkab ta.
— Ma hoiatasin, — vastan rahulikult. — Lihtsalt sa ei kuulanud.

Ta istus minu vastas ja vaikis kaua. Siis ütles vaikselt:
— Ilma sinuta on kodus kuidagi… tühi.
Ma noogutasin:
— Ja tead, minul on esimest korda rahulik.

Ta hakkas siis esimest korda ise lauda koristama. Mitte sellepärast, et ma palusin, vaid sellepärast, et ta mõistis. Tal oli ebamugav, aga ma nägin — ta mõistis, et pidu ei teki iseenesest. Et iga tema lõbu taga on kellegi väsimus, solvumised ja pesemata nõud.

Järgmisel päeval pakkus ta ise:
— Järgmine aasta võiks ikkagi restoranis tähistada. Või sõidame kahekesi kuhugi. Ilma külalisteta.
Ma ainult naeratasin. Võib-olla lõpuks kuulis.

Ja siis ma mõtlesin — et ma ei olnud tegelikult pidu peale vihane. Ma olin vihane, et ma liiga kaua teesklesin, et mulle kõik meeldib.

Aga kas te olete kunagi lakanud “kannatamast perekonna rahu nimel” ja lihtsalt teinud nii, nagu teiega vajalik on?