Hüvastijätutants: kuidas tark naine pani punkti sinna, kus abikaasa soovis tema südant murda

See eakas paar elas koos 40 aastat. Nende elu oli täis armastust, austust ja pidevat tööd. Vanaduses oleksid nad võinud lõpuks elada nii, nagu ise soovivad. Aga ühel ööl muutus kõik. Mees ohkas sügavalt ja ütles seda, mida oli kaua oma südames kandnud:

— Tead, kui me abiellusime, polnud meil midagi. Ei kodu ega raha. Me magasime kriuksuval voodil ja ma sõitsin autoga, mis oli lagunemise äärel. Aga minu kõrval oli ilus noor naine. Nüüd on meil ilus maja, kallid mööblid ja uus auto, aga minu kõrval on nüüd ainult paks, väsinud vanamutt. Ma olen väsinud. Ma tahan nautida elu noore ja ilusa naisega.

Ta ootas karjeid, pisaraid, süüdistusi. Oli valmis stseeniks, mis õigustaks tema otsust. Aga naine vaatas teda rahulikult, isegi kerge naeratusega. Tema vastus šokeeris meest täielikult…

Kui järgmine meloodia kõlas, muutus nende vaheline vaikus raskemaks kui ükski heli. Mees seisis pilk maas, oodates karjeid, hüsteeriat, stseeni — kõike seda, mis õigustaks tema lahkumist. Kuid selle asemel vaatas naine, kellega ta oli elanud nelikümmend aastat, talle rahulikult otsa ja ütles:
— Sul on õigus. Me oleme tõesti muutunud. Ja ma tahan samuti muutusi.

Need sõnad jahmatasid meest. Ta tardus, mõistmata, kas kuulis õigesti. Ta ei nutnud, ei palunud tal jääda. Lihtsalt võttis vaikselt sõrmuse sõrmest ja pani lauale.
Nad lahkusid saalist koos, kuid nende sammud kõlasid erinevalt. Temal — kindlad, kuid tühjad. Temal — kerged, vabad.

Kodus pani ta rahulikult kokku dokumendid, fotod, ehted. Ta ei võtnud kaasa midagi ülearust. Ta teadis: elu oli õpetanud teda hindama mitte asju, vaid väärikust.
— Sa ei kavatse vaielda? — küsis ta nõutult, jälgides teda.
— Ja miks peaksin? Sa tegid oma otsuse. Ma lihtsalt vabastan sulle tee, — vastas ta rahulikult. — Ära unusta kaasa võtta kõiki mälestusi. Need on nüüd sinu.

Nädal hiljem kohtusid nad kohtus. Ta tuli noore naisega — sihvakas, hoolitsetud, laitmatu maniküüriga ja külma pilguga.
Sekretär luges ette nende perekonnanimed. Kõik toimus kiiresti. Ilma karjedeta, ilma stseenideta.
Ta kirjutas paberitele alla kergendustundega, tema — naeratades.
— Loodan, et leiad selle, mida otsid, — ütles ta hüvastijätuks.
— Aga sina? — päris ta, end tagasi hoidmata.
— Aga mina lõpuks lakkasin olemast teiste ootuste vari.

Möödus mitu kuud. Ta elas uue naisega, kuid imelik tunne ei jätnud teda rahule. Noorem oli ilus, kuid külm. Tema huviorbiiti kuulusid restoranid, reisid, kingitused.
Ta tabas end üha sagedamini mõttelt, et kodus on liiga vaikselt, toit on maitsetu ja naer — pingutatud.

Ühel õhtul koju naastes nägi ta plakatit:
«Tantsuõhtu kõikidele vanustele. Juht — Orlova Petrovna».
Nimi nagu lõi südamesse. Ta läks sisenema — ja nägi teda.

Ta seisis saali keskel — enesekindel, ilus, heledas kleidis. Silmad särasid õnnest.
Ümberringi naersid mehed ja naised, kõik pöördusid tema poole austusega.
Ta ei paistnud enam väsinud. Ta oli naine, kel oli alanud uus elu.

Ta märkas teda. Hetkeks kohtusid nende pilgud.
— Kas tohib Teid tantsima kutsuda? — küsis ta vaikselt, unustades uhkuse.
— Vabandust, — ütles ta naeratades, — ma enam ei tantsi nendega, kes ei oska partnerit hinnata.

Ta seisis nagu poiss, sõnu leidmata. Muusika mängis, inimesed keerlesid ringi. Aga tema — tantsis teise mehega, noore tantsuõpetajaga. Ja tema silmades säras see rõõm, mille ta kord oli kaotanud.

Kodus ei saanud ta pikka aega uinuda. Tema sõnad kõlasid ta peas:
«Ma lihtsalt vabastan sulle tee».
Ta mõistis, et oli kogu elu võtnud tema armastust iseenesestmõistetavana. Naine ehitas kodu, hoidis äri, ravis, andestas ja toetas. Ja tema otsis välist noorust, märkamata sisemist jõudu.

Uue naisega ei läinud kõik hästi: skandaalid, tülid, kahtlustused. Ta nõudis pidevalt rohkem, kuid anda polnud midagi — hing oli tühi.

Aasta pärast püüdis ta minevikku tagasi tuua. Ta helistas endisele abikaasale:
— Vabandust. Olin rumal. Hävitasin kõik. Kas võiksime uuesti proovida?
— Ei, — vastas ta leebelt. — Ma olen sulle tänulik. Tänu sulle sain teada, kes ma olen. Aga tagasi minemine — see tähendab jälle enda kaotamist.
— Kas sa… oled õnnelik?
— Väga. Ma tantsin taas — ainult nüüd oma elu rütmis.

Möödus mitu aastat. Ta haigestus raskelt. Arstid ütlesid, et võimalusi on vähe. Ta kirjutas talle kirja:
«Sa olid minu valgus, kui ma ekslesin pimeduses. Ma sain sellest aru liiga hilja. Kui saatus lubab, tahaksin ma vähemalt korra näha, kuidas sa naeratad. Mitte minu jaoks — sinu jaoks».

Ta luges kirja akna juures seistes, kus nad kunagi koos vaatasid vihma.
Pisaraid ei olnud. Ainult kerge kurbus ja tänulikkus.

Sel õhtul läks ta tantsuõhtule üksinda. Kuid kui kõlas tuttav meloodia, tundus talle, et keegi hoiab teda nähtamatult käest kinni.
Ta naeratas ja keerutas muusika saatel — kerge, vaba, õnnelik.

Armastus ei sure — see lihtsalt muudab vormi.
Mõnikord avab ühe inimese lahkumine teisele tee iseendani.
Ta otsis noorust — tema leidis tarkust.
Ta tahtis vabadust — tema omandas selle.

Ja saalis, kus vaikselt mängis muusika, pani vana DJ peale nende lemmikloo — «Ainult armastus päästab maailma».
Ta tõstis pilgu lae poole ja sosistas:
— Aitäh kõige eest. Ma annan sulle andeks.

Ja silmad sulgedes astus ta sammu oma elu uude tantsu.

Möödus kolm aastat pärast nende viimast vestlust.
Ta juhatas enda tantsustuudiot täiskasvanutele. Tema juurde tulid inimesed, kes soovisid õppida mitte lihtsalt tantsima, vaid taas elama: lesed, lahutatud, üksikud naised ja mehed, kes olid kaotanud usu endasse.

Ta õpetas neid kuulama muusikat, tunnetama partnerit ja usaldama liikumist.
«Tants on dialoog ilma sõnadeta», — armastas ta korrata. Ja igas tema sammus oli tunda: ta rääkis eluga võrdselt, austuse ja mõistmisega.

Aga mõnikord, eriti õhtuti, kui saal tühi oli, meenutas ta teda. Mitte valuga — vaid vaikse kahetsusega, et armastust oleks võinud säilitada, kui mõlemad oleksid osanud rääkida enne, kui oli liiga hilja.