Hüljatud, ta värises külmast, kuid ikka uskus inimestesse, uskus, et keegi viib ta endaga

Kunagi oli Barni peresilm. Lumivalge retriiver lahkete, pehmete silmade ja alati rõõmsa sabaga — ta oli ühe pere rõõm. Barni armastas lapsi, kes ei kujutanud oma lapsepõlve ilma temata ette, ning valvas neid alati, kui nad õues mängisid. Iga päev tervitas ta pererahvast ukse juures, liputades saba nii innukalt, et tundus, nagu võiks ta kohe õnnest lendu tõusta.

Kuid ühel päeval muutus kõik.

Pere kolis teise linna ja Barni ei olnud enam osa nende plaanidest. Nad jätsid ta tühjale tänavale, pargi äärde, kus nad varem jalutamas käisid. Sel hetkel ei mõistnud Barni veel, et tema maailm oli kokku varisenud. Barni jooksis auto järel, püüdes pererahvast kätte saada, kuid auto liikus aina kaugemale ja kaugemale, kuni kadus nurga taha.

Ta ootas kaua nende tagasitulekut. Naivsed silmad, täis lootust, jälgisid iga mööduvat autot, kuid armastatud inimestega ta enam ei kohtunud. Algul ei lahkunud Barni paigast, kuhu ta jäeti. Möödusid päevad, siis nädalad. Algul viskasid möödujad talle midagi süüa, mõned püüdsid isegi teda hellitada, kuid Barni ei tahtnud kuhugi minna. Ta ootas. Ta uskus.

Tuli talv. Lumi kattis maa ja koos sellega ka Barni, kes leidis varjupaiga mahajäetud poe kõrval. Vana tekk, mille keegi prügimäele oli visanud, sai tema ainukeseks soojusallikaks külmades öödes. Igapäevaga jäi tal jõudu aina vähemaks. Inimesed pöörasid talle üha harvem tähelepanu, ainult vahel visati talle tükk leiba.

Barni ootas, kuni tema eelmine elu tagasi tuleb. Ootas, et näeb tuttavaid nägusid, kuuleb laste rõõmsat hüüdu ja tunneb sooja kätt, mis silitab pead. Kuid päevad möödusid ja külm tungis halastamatult tema vananevasse kehasse, ümbritsedes teda nagu see vana, kulunud tekk.

Ühel hommikul tuli Barni juurde mööduja. Ta märkas külmast värisevat koera ja nägi selle silmades mitte ainult väsimust — ta nägi meeleheidet, igatsust möödunu järele, mida Barni enam kunagi tagasi ei saa. Mees seisis natuke, istus maha, silitas koera pead ja ütles vaikselt: “Vabandust, vana sõber. Sa väärisid enamat.”

Barni liputas nõrgalt saba, tänulikust märgina. Sel hetkel tundis ta võib-olla esmakordselt üle pika aja, et kellelegi läheb ta korda. Võib-olla ei mõistnud Barni, miks teda maha jäeti, kuid ta teadis üht — armastus, mida ta oma pererahvale kinkis, oli tõeline, ja ta jäi sellele truuks kuni lõpuni.

Kui õhtu langes linna kohale ja lumi jätkas sadamist, keeras Barni end oma vana teki alla kerra, asetades pea käppadele. Tema silmad sulgusid aeglaselt ja viimast korda kujutas ta ette, kuidas ta jälle jookseb rohelisel väljal koos lastega, kuuleb nende naeru ja tunneb kodu soojust, mida ta nii väga armastas.

Barni lahkus, jättes endast maha talvise öö vaikuse. Kuid iga kord, kui keegi möödub tema tekist tänavanurgal, tunnevad nad vaevu tajutavat külma, meenutades, et koerad jäävad truuks, isegi kui inimesed selle unustavad.